Eesti kirjakeeles kasutatakse põhiliselt kaht eri pikkusega kriipsu – side- ja mõttekriipsu. Kummalgi on oma kasutuskohad, mis vahel ka kattuvad. Kui püüda anda mingi üldine reegel, siis võib öelda, et sidekriips ühendab väiksemaid keeleüksusi (tähti ja sõnu), mõttekriips aga suuremaid osiseid (osalauseid ja vahemikke). Mõttekriipsul on üks sõber. See on miinusmärk, mida kasutatakse tehetes ja negatiivse väärtuse väljendamiseks.