Muhedalt pikad mõttekriips ja miinus

Eesti kirjakeeles kasutatakse põhiliselt kaht eri pikkusega kriipsu – side- ja mõttekriipsu. Kummalgi on oma kasutuskohad, mis vahel ka kattuvad. Kui püüda anda mingi üldine reegel, siis võib öelda, et sidekriips ühendab väiksemaid keeleüksusi (tähti ja sõnu), mõttekriips aga suuremaid osiseid (osalauseid ja vahemikke). Mõttekriipsul on üks sõber. See on miinusmärk, mida kasutatakse tehetes ja negatiivse väärtuse väljendamiseks.

Keeles on paljud asjad kokku lepitud ja nii on kunagi otsustatud, et sidekriips on lühike jupike, mõttekriips ja miinus on temast pikemad ja toekamad. Oma koolipõlvest mäletan, et teksti kirjutades oli mõttekriips vähemalt paari tähe laiune. Matemaatikaõpetaja lasi alati miinuse ühest ruuduservast teiseni sikutada ja väike jutike ei sobinud mitte.

Arvutieelsel ajal ei mõõtnud kriipsu pikkust joonlauaga muidugi mitte keegi. Tollastel trükimasinatel ei olnud vist mõttekriipsu- ega miinuseklahvi, kuid siis ei trükkinud ka kõik inimesed, vaid see töö oli peamiselt masinakirjutajate rida. Masinakirjatekstides olid mõttekriipsu väljendamisel levinud nii üks üksik kui ka kaks kõrvutist pisikriipsu. Kirjastustes aga tehti ja tehakse ka praegu kriipsu pikkusel vahet.

Tänapäeva tekstitöötlusprogrammid eristavad samuti sidekriipsu ja mõttekriipsu, mõned isegi mõttekriipsu ja miinust. Seda peaks tegema ka arvutis kirjutaja. Nii nagu kunagistel trükimasinatel, nii ei ole ka arvutiklaviatuuril kahjuks eraldi klahvi ei mõttekriipsu ega miinusmärgi jaoks. See aga ei tähenda, et neid ei peaks saama kirjutada. Pika kriipsu sisestamiseks võib kasutada kombinatsioone Ctrl + numbriklahvistiku miinus ja Alt + 0150. Samuti võib mõttekriipsu ja miinuse üles otsida sümbolite tabelist, kus uuema Wordi järgi on ühe nimetus En Dash / enn-kriips ja teise oma Minus Sign / miinus. Veel üks võimalus on teha isiklik klahvikombinatsioon, mida valides tekib ekraanile pikem joon.

Selline kombineerimine tekitab mõistagi tüli ja kiiretel kirjutajatel pole sageli aega õiget kriipsu otsida. Word on siin püüdnud abiks olla – ta pakub automaatset seadistust, mille puhul saab inimene lüüa teksti sidekriipsu ning kui ta edasi kirjutab, sõna lõpetab ja tühikuklahvile vajutab, tekib lühikriipsu asemel mõttekriips/miinus. Sageli põhjustavad aga sellised automaatseaded pigem pahandust (näiteks muudavad kriipsu pikaks ka fraasis rohetaristu ja -võrgustik) ja paljud arvutikasutajad on sellest loobunud, unustades sealjuures kriipsudel vahet teha ja kasutades igal pool ühtmoodi sidekriipsu.

Minu mõtiskluse eesmärk ongi meelde tuletada, et miinuseks ja mõttekriipsuks keelereeglite järgi pikukesest jupist ei piisa. Teeme tekstidesse ikka muhedalt pikad kriipsud, mis lasevad muu hulgas silmal puhata, katkestavad hetkeks mõtte ja lasevad tekkida oma ideedel.


Eelmine
Nüüdsest võime kirjutada „teine maailmasõda“
Järgmine
„kasvõi“, „justnagu“, „justnimelt“, „kuitahes“, „mistahes“ ja „võibolla“

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: