Sõnadest panus ja panustama on viimase üheksa aasta jooksul juba mitu korda juttu tehtud, näiteks artiklites „Üheülbalised eurosõnad“ (lk 21–23), „Kimbuke sõnasoovitusi“ (lk 12) ja „Kas moodsalt või selgelt?“ (lk 40–41). Kui algul võtsid meie keeles võimust sõnad panus ja panust andma, siis praegu kuuleb kolleege kurtmas, et iga kirjatüki kohustuslikuks osaks on saanud panustama, mis vahel kordub järelejätmatult lõigust lõiku ja tekstist teksti. Seepärast tehkem juba ilmunud materjali põhjal lühikokkuvõte selle sõna käitumisest ja asendusviisidest.

Üldteada on see, et mida rohkem on keerukaid sõnavorme ja liiteid, seda raskem on teksti lugeda. Puhtakujulisemad nimi-, omadus-, tegu- või määrsõnad on nii mõneski kontekstis lihtsamad ja selgemad.

Head alanud aastat! Tänases kirjatükis läheme edasi kantseliidiilmingutega, mis ei sobi selgekeelsesse teksti. Räägime bürokraatlikest kaassõnadest.