Viirus nakatab ka keelt

Tuleb ju tõdeda, et enne koroonakriisi polnud tavainimese igapäevases keelepruugis selliseid väljendeid nagu 2+2-reegel, eneseisolatsioon, riigi lukkupanek, nakkuskordaja, eesliinitöötaja, sotsiaalne distantseerumine, lähikontaktne, lähikontaktse kontaktne jne. Igaüks, kes julgeb, peab end vaktsiiniasjatundjaks ning ogavalgud, immuunvastus ja mRNA on sama tuntud väljendid nagu tervis ja haigus.

Uue rolli on saanud isegi sõna mask. Tundub lausa imelik mõelda, et enne koroona saabumist ei rääkinud maski kandmisest nii enesestmõistetavalt üldiselt keegi peale meditsiinitöötajate. Seda kajastavad ka Õigekeelsussõnaraamatu näitesõnad: gaasi+mask, hapniku+mask, karnevali+mask, teatri+mask, suri+mask, kips+mask, kuld+mask, marli+mask; maski+ball, maski+kostüüm, maski+teater. Ükski neist ei viita tarbeesemele, mille me nüüd kodust väljudes enesestmõistetavalt kaasa võtame nagu vanasti taskuräti.

Ka Sõnaveebis, mis peaks kajastama tegelikku keelekasutust, on maski esimene tähendus osalt või üleni nägu kattev ese, mis teeb selle kandja kellegi näoliseks või mittetuntavaks. Alles teisena on nimetatud marlist vm materjalist nina- ja suukate, mis kaitseb pisikute või saastuse eest, aga näitelaused vihjavad ikka koroonaeelsele ajale: Aasia suurlinnades on maskiga inimesed tavaline nähtus. Kirurg pani maski ette.

Ent võtkem või peategelase enda: koroona. Eelmise kevade kaose keskel jõuti vaielda ka kurikuulsat viirust märkiva termini õigsuse üle. Oli neid, kes sihikindlalt eelistasid omakeelsemat kroonviirust või pärgviirust, ent Eesti Keele Instituut soovitas sõna koroonaviirus, lähtudes meditsiiniterminoloogide otsusest ja juba 1976. aastal kirja pandud terminist ning kaaludes vaid valikut koronaviiruse ja koroonaviiruse vahel. Nüüdseks pole enam kahtlust, et üldkeeles on oma kindla koha leidnud just koroonaviirus. Viiruse tõttu välja kujunenud haigust aga nimetame pikemalt mõtlemata lihtsalt koroonaks. Suuremat täpsust nõudvas tekstis öeldakse COVID-19 või Covid-19, kusjuures mida aeg edasi, seda enam just vaid esisuurtähega. Meditsiinivaldkonnas paistabki suupärasem olevat lihtsalt Covid. Lühendist (ingl coronavirus disease) on saanud nimi.

Nii see keel muutub ja arenebki – sõnad tulevad ja lähevad koos nähtustega; osa koduneb, osa jääb kõigest hoolimata võõraks. Aasta tagasi võis Postimehest lugeda: „Esimene drive-in-põhimõttel tegutsev proovivõtukoht avati täna Tallinnas /…/.“ Nüüd ütleme lihtsalt koroonatelk ja kõik saavad aru, millest jutt.

Harjuda on tulnud ka uute töötamis- ja õppimisviisidega. Enesestmõistetavaks on saanud kodukontor ja kaugtöö. Õppemaailmas on aga sõnavara alles kujunemas. Küll näeme sõnu distantsõpe, koduõpe, e-õpe, veebiõpe jms. Selles segadikus on abiks digipädevuse sõnastik, kus on hulk digiõppetermineid kirja pandud ja lahti seletatud.

Näiteks kaugtöö parim paariline on kaugõpe. Kuna selle omaaegses tähenduses on ammu kasutusel sessioonõpe, võib kaugõpet vabalt pruukida uue sisuga. Koduõppel on seaduste järgi kitsam tähendus ja ka e-õpe ega veebiõpe ei kata vajalikku mõtet täielikult, sest kaugelt võib õppida ka ilma veebita.

Kaugõppe vastand on lähiõpe: üldhariduskoolis toimub see enamasti klassis, kõrgkoolis üldjuhul auditooriumis. Samas tähenduses levib ka kontaktõpe, kuid see tähendab hoopis seda, et õppija ja õpetaja teevad õppetööd samal ajal ning on omavahel kontaktis, olgu siis veebi kaudu, klassis või võimlas. Kui kaug- ja lähiõpe on koolitöös omavahel põimitud, on tegu põimõppega.

Kui üks tund või loeng toimub nii, et osa õppijaid on kohapeal, aga osa virtuaalses ruumis, nimetatakse seda hajaõppeks või paindõppeks (võrdsed mõlemad). Mõnel pool on käibel ka sõna hübriidõpe. Nii teevad õpetajad hajatunde või õppejõud paindseminare.