See paha kantseliit

Toimetamisel ja koolitustel olen tähele pannud, et vahel peetakse kantseliiti üheks allkeeleks, mille kasutamine oleks nagu mõnes kontekstis õigustatud ja isegi asjakohane. Üks ametnik on mulle öelnud, et minu pakutud kantseliidivabadus on nende asutuses ebakorrektne ja taunitav, sest tekst muutub siis liiga lihtsaks ja labaseks ... Teise ametimehe arvates on kantseliiti mitut sorti: nimelt väitis ta parandusettepanekute peale, et mul on oma kantseliit ja tal oma, jäägu teksti ikka tema eelistatud kantseliit … Seepärast näib, et mõned ametlike tekstide koostajad on tohutusuurel eksiarvamusel, nagu oleks kantseliit midagi head ja õiget.

Tegelikult on kantseliit bürokraadi släng kirjalikul kujul. Selle kasutamisel maetakse mõte hästi sügavale sellise kihi alla, mis on lookas tühisõnadest, kulunud stampväljenditest, raskepärastest konstruktsioonidest, pikalevenivatest fraasidest, tohututest täiendiridadest, sõnakordustest ja nimisõnadest. Lugejal on raske ja vahel isegi võimatu seda mõtet üles leida, rääkimata selle mõistmisest. Kantseliidi vastand on selge keelega tekst, kus puuduvad tarbetud sõnad, kus pikkust korvatakse tegusõnarohkete kõrvallausetega, kus mõtte leiab lihtsalt üles ja see kulgeb ladusalt lausest lausesse ja lõigust lõiku. Selge keelega tekst on toimetatud ja lihvitud, see särab ja kutsub lugema. Osa meie ametlikest tekstidest ei näe aga põrmugi sellised välja.

Vaatame põgusalt kantseliidi põhitunnuseid, millest mõnda olen ka juba varasemates blogikannetes lähemalt kirjeldanud. Seekord vaatame sõnu, järgmistel kordadel muid elemente.

SÕNAD

1. Osa inimeste hulgas levib arusaam, et keeruliste ja tühjade sõnade kasutamine teeb teksti kuidagi tähtsamaks. Näiteks kirjutatakse

antud projektist, käesolevast projektist, nimetatud projektist, kuigi selgem oleks lihtsalt projekt või see projekt;

remonditööde teostamise tähtajast, kuigi saaks öelda ka remonditööde tähtaeg,

inimressursist, kuigi inimlikum oleks töötajad, personal vms,

rahalistest vahenditest, kuigi see on enamjaolt sama mis raha.

täiendavatest töödest, kuigi kirjakeele normi järgi oleks parem lisatööd, muud tööd, kõrvaltööd;

omab olulist mõju, kuigi mõeldud on avaldab suurt mõju, mõjutab suuresti;

uuringu sisendist, kuigi silmas on peetud uuringu alust, alusmaterjali, asja, millele uuring tugineb;

tõelistest väljakutsetest, kuigi hägu kaoks, kui räägitaks eesseisvatest põnevatest ülesannetest, suurest proovilepanekust, tõelisest tuleproovist, vahel ka suurtest probleemidest, raskustest, katsumustest;

arengusse panustamisest, kuigi mõtted selgineksid väljenditega arengule kaasa aitama, arengut soodustama, edendama, tagant tõukama, teinekord ka lihtsalt arendama;

ootame teie omapoolseid ettepanekuid, kuigi sama selge on ka ootame teie ettepanekuid.

Väga paberimäärijalikud on väljendid läbi viima, sisse viima, välja tooma ja paika panema, mille normikohase tähenduse ja kirjakeelde sobivad asendusvasted leiab õigekeelsussõnaraamatust.

Kuna eesti kirjakeeles ei ole väga tohutuid stiilierinevusi, siis olen alati soovitanud keerukate tekstide kirjutajal mõelda, kuidas ta oma mõtet vanaemale, sõpradele või lastele edasi annaks. Kui naisametniku kodus on piim otsa saanud, mees ei jõua poodi ja lastel tuleks ise selle järele minna, siis kas ta tõesti ütleb oma lastele: „Sain sisendi, et meil puuduvad teatavad piimatooted. Käesolevaga tuleb paika panna uus tegevuskava. Kuna meil meessoost täiskasvanud inimressurss ei saa kaubandusvõrgu külastamisse panustamist läbi viia, on vajalik delegeerida antud toote soetamise projekt täiendava väljakutsena teile. Palun kasutage teile vabaks kasutuseks antud rahalisi ressursse ja käivitage nimetatud toote ostmise protsess.”?

2. Teine hulk bürokraate leiab, et kui kasutada võõrsõnu, on tekst palju mõjusam. Tegelikult ebamäärastab võõrsõna (eriti inglise keele mõjul) sageli mõtet ja lugejal võib olla päris raske aru saada, mida silmas on peetud. Omasõna on emakeelekõnelejale alati selgem ja parem tajuda. Ometi pannakse kirja näiteks

konstruktiivne koostöö, mis on omasõnaga sisukas, asjalik, tulemuslik, viljakas, edasiviiv vm koostöö;

ambitsioonikas eesmärk, mis on selgemalt öeldes julge, südi, kaugeleulatuv, sihikindel vm eesmärk;

kommunikatsioon, mille puhul pole tänapäeval kindel, kas tegu on suhtlusega, teabevahetusega, teabe jagamisega, teabe edastamisega, teavitamisega, pressiesindusega, teatega, lävimisega vm-ga;

drastiline kasv, mis on eesti keeli olenevalt kontekstist järsk, hüppeline, kiire, ootamatu, otsustav, kaalukas, ehmatav, heidutav jm kasv;

fokuseerimine, mis võiks olla ka keskendumine, tähelepanu pööramine, tähelepanu keskmes olemine, lähemalt vaatlemine, tulipunkt jne.

initsieerimine, mille puhul saab omasõnadest valida, kas tegu on algatamisega, alustamisega, alguse tegemisega vm-ga;

parimad praktikad, mis on inglise toortõlge ja mille kohta on eesti keeles aastaid olnud parimad tavad, vahel ka kogemused;

regulatsioon, mille puhul ei saa ka ametnik ise alati aru, kas ta räägib üldiselt õigusaktidest või kitsamalt seadustest, määrustest, korrast, käskkirjast, reeglitest, nõuetest või sätetest.

Sellest, kuidas moodne inimene võõrsõnadega räägib, on kirjutatud ühes teises Päevakera blogikandes, seepärast ei ole mõtet siin ennast korrata.

Kõige väiksem tähenduslik tekstiüksus on sõna. Eraldi võttes on see ju pisiasi. Kogu maailm koosneb aga pisiasjadest, seepärast tuleks ka sõna osata valida, et kogu tekst oleks tulemuslik ja jõuaks lugejani. Pole ju asjata öeldud, et lihtsuses peitub võlu ja et kõik geniaalne on lihtne – täpselt sama põhimõte kehtib ka ametitekstide koostamisel. Seega vältigem tühje, uduseid ja võõraid sõnu.

Ilmselt jõuavad ka lihtsalt sõnastatud soovid kõige paremini kohale. Seepärast soovin headele blogilugejatele armsaid ja lumiseid jõule ning rõõmsat aastavahetust.