Õiguskeelepäevast ja muust

Avasõnad ütles vastne justiitsminister Hanno Pevkur, kelle kõnest jäi muu hulgas kõrva väljend tädi Maali indeks. Minister meenutas, kuidas seda indeksit on õigusaktide väljatöötamisel naljapärast kasutatud. Indeks 1 tähendab, et tavaline inimene ei saa õigusaktist mitte midagi aru, ja indeks 10 näitab, et harilikule ühiskonnakodanikule on kõik selge.

Teatav indeks on ju tegelikult olemas. Juba 1995. aasta maikuus rääkis Uno Mereste Riigikogus kahest õigusloometeooriast. Üht neist nimetas ta dogmaatilis-elitaarseks ja selle kohaselt ei peagi inimene seadusest aru saama, vaid tal tuleb selleks minna juristi juurde, kes talle kõik õigustahud lahti seletab. Teine on kommunikatiivne teooria, mille järgi peab seadus olema arusaadav igale keskharidusega inimesele. Keskharidus ongi seega seaduse mõistetavuse võti. Selle teooria kõige tugevam pooltargument on see, et lihtsalt koostatud õigusakti on kodanikul ka kerge täita. Seda, et arusaadavus ja selgus on meie õigussüsteemi alus, rääkis ka õiguskantsler Indrek Teder keelehooldekeskuse sünnipäeval. Hea, et minister ja õiguskantsler on selles asjas ühel meelel. Kui saaks seaduse loojad ka samasse paati, siis liigume loodetavasti aina selgemate õigusaktide poole.

Esimene esineja oli Hent Kalmo, kes rääkis kompromissidest põhiseaduse loomisel. Ta leidis, et põhiseaduse sünnikulgu ei ole kuigi palju uuritud, kuid üsna tavaline on olukord, kus selle õigusakti sünnile eelneb mingi kriis, mis sunnib põhiseaduse kiiresti vastu võtma. See tempokus tingib omakorda kompromissidele mineku. Esineja kirjeldas põhiseaduse võimalikke loojaid ja aja jooksul sündinud kompromissklausleid. Tema ettekanne ilmub ka Õiguskeeles.

Võtan põgusa vaatluse alla ettekandja keelemure. Nimelt kurtis Hent Kalmo enne sõnavõttu, et ta pole kindel, kas põhiseadus tuleb kirjutada suure või väikese algustähega. Ta oli seda kellegagi (kahjuks ei tea, kas keeleinimesega) arutanud ja jõudnud arusaamale, et õige on esisuurtäht, ent Õiguskeele toimetaja oli selle tema tekstis väikeseks parandanud. Niisiis oli esineja nõutu ega teadnud, missugune esitäht on reeglikohane. Et see küsimus on vaevanud ka teisi (õigus)inimesi, siis võiks siinkohal normikohased variandid meelde tuletada.

1) Et õigusakti loetakse (kollektiivse autoriga) teoseks, siis on võimalik kasutada selle nimetuse vormistamisel pealkirjamalli, nagu raamatute, filmide, saadete ja sarjadegi puhul. Seega võib õigusakti pealkiri olla esisuurtähe ja jutumärkidega. Kui pealkirjas on nimi, siis jäävad alles ka selle esisuurtähed. Seega on õige „Eesti Vabariigi põhiseadus”, „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord”, „Avalike ürituste läbiviimise kord” jne.

2) Kui õigusakti pealkiri väljendab ise seda, mis ta on, võib seda lugeda nimetuseks. Nimetusi (nt kass, pood, raamat) kirjutatakse aga teatavasti väikeste tähtedega ja ilma jutumärkideta. Järelikult on võimalik kirjutada ka Eesti Vabariigi põhiseadusest, eesti kirjakeele normi rakendamise korrast ja avalike ürituste läbiviimise korrast.

Ilma jutumärkideta ja esisuurtähega variant ei ole praeguste ortograafiareeglite järgi võimalik. Selle väga levinud valiku taga on ingliskeelne mall, millest meil pole vaja eeskuju võtta – eesti keelel on omad kombed.

3) Kui õigusakti nimetust ei kasutata täiskujul, siis kirjutatakse see valikuline osa alati väikese esitähega. Kui kirjutaja eelistab Eesti Vabariigi põhiseaduse asemel üksnes sõna põhiseadus, siis on see õigusakti osaline nimetus ning suur esitäht (ja ka jutumärgistus) jääb igal juhul valikust välja.

Üldkeeles saab seega kasutada kaht varianti. Ent näiteks õigusakti eelnõu koostaja jaoks kehtivad kitsamad juhised. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 29 lg 1 järgi tuleb seaduseelnõus viidatava seaduse pealkiri kirjutada väikese algustähega ja ilma jutumärkideta. Kui pealkiri on pikk ja muust tekstist raskesti eristatav, võib seda tähistada ka jutumärkidega ja kirjutada suure algustähega. Seega on seaduste kirjutamisel võimalikud mõlemad variandid, mille valik sõltub pealkirja pikkusest. Ent kui tegu on valitsuse määruste ja ministri määruse eelnõudega, tuleb § 60 lg 1 alusel kasutada määrusele viitamisel jutumärkides pealkirja ja muud võimalust pole antud.

Keelekasutajate kokkulepped on sageli tekstide süsteemsuse ja ühtsuse aluseks. Kokku leppides oleks aga hea valida variant, mis jääb keelereeglite raamide sisse. Kui teksti kirjutaja pole endas kindel ja ka kolleeg või sõber mitte, võib abi otsida eelviidatud ortograafiast või helistada-kirjutada keelenõusse.

Lumiseid ja rahulikke jõule kõigile lugejatele!