Palju õnne, keelehooldekeskus!

Milline on siis üks viieaastane juntsu? Ta ei ole enam tita, kes vajaks pidevat poputamist ja käest kinni hoidmist. Ta seisab kenasti ise jalul ja oskab öelda, mis on tema soovid ja sihid. Tema iseloomujooned ja omapära on hakanud tasapisi selgemaks saama. Tal on juba, mida ette näidata. Siiski on tema edasirühkimiseks vajalik suuremate ja võimsamate tugi ja toetus.

Viie aastaga on antud 72 koolitust, mis tähendab, et targemaks on saanud umbes 1500 omavalitsusametnikku. Ilmunud on kaheksa praktilist ja lihtsat keeleabikogumikku, mida jagatakse tasuta kõikidele omavalitsustele, aga soovi korral ka teistele huvilistele. Aitäh Eglele selle suure töö eest, mida ta on ise ja koordineerijana teinud!

Käisin minagi sünnipäevakonverentsil. Kuulasin, mida räägiti. Esinejad olid targad ja nende jutus oli häid mõtteid. Panin kirja mõned neist, mis mulle mõjusid, said minu jaoks selgemaks, tuletasid kunagi mõeldut meelde või andsid uut ainet. Puhtalt omaenda isiklikul valikul jagan täna lugejaga neid mõtteid, segamata teda oma kommentaaridega. Osa kuuldust pole kirja pandud küll päris sõna-sõnalt, kuid loodan, et suutsin nende sisu enam-vähem täpselt edasi anda. Kui keegi soovib teada täpset tsitaati, näha kogu ettekannet või kuulata ka teisi osalisi, siis konverentsi salvestist saab vaadata siit.

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja Helle Metslang

Keel on ju meie kõigi oma. Kõik selle tasandid on omavahel seotud. Me ei kasuta keelt mitte selleks, et panna kirjas punkte ja komasid või kasutada õigeid vorme, vaid selleks, et avaldada mõtteid ja suhelda omavahel. Korrastatud keel aitab väljendada korrastatud sisu.

Õiguskantsler Indrek Teder

Keel on just selle ühiskonna liikmeks olemise olemuslik sisu ja vorm, laiemalt identiteedi ja olemise tähendus. Eesti keele kaudu me elame – me ei vaheta selle abil üksnes informatsiooni, vaid me eksisteerime: eriti juristid, kes peaksid keelt kasutama oma mõtete selgeks, korrektseks ja ühiskonnale arusaadavaks väljenduseks.

Riik peab oma inimestega suhtlema arusaadavalt ja ütlema, mis on riigi soov ja tahe.

Õigusnormid peavad olema selged ja arusaadavad. Riigikohus on rõhutanud, et tulenevalt demokraatliku õigusriigi põhimõttest peab õigusaktide süsteem olema õiguse adressaatidele arusaadav. Õigustloov akt täidab oma otstarvet üksnes siis, kui temas sisalduvaid ettekirjutusi peab olema võimalik täita. Seega peab õigusakt olema nii normitehniliselt kui ka keeleliselt korrektne. Seaduse mõtet saab väljendada ainult täpses keeles.

Justiitsministri sõnul ei tohi õiguskeel olla ainult juristide omavaheline släng.

Selgelt, lühidalt, konkreetselt väljendumine on ikkagi kõrgem, ülim kunst, mida valdavad ainult targad inimesed.

Eesti keel on põhiseaduslik väärtus. Selle nimel peab vaeva nägema, seda peab kogu aeg toetama. Keel kui elusorganism vajab, et ühiskond sellega kogu aeg tegeleks.

Juristidel on seaduste tõlgendamisel terve rida igasuguseid meetodeid: süstemaatiline, ajalooline, teleoloogiline. Üheks neist on ka grammatiline tõlgendamine ja tuleb tunnistada, et noorte juristide põlvkond on seda alavääristanud.

Juristiõpingutest: bakalaureus peaks õppima ära distsipliinid, teadma, kus miski asi on; kui ta teeb ära magistri, siis ta peab olema seaduste kohal; kui ta on doktor, siis ta peab midagi uut pakkuma, liikuma täiesti vabalt ja loominguliselt. Aga seda ei julgeta. Jurist tahab liikuda norme pidi – nagu nöörredelit pidi.

Postimehe ajakirjanik Neeme Korv

Me räägime täna keelest – keelest, millega ajakirjanikul on või vähemalt peaks olema eriline suhe. Õieti tähendab see suurt vastutust.

On olemas üks ladinakeelne sentents, mis ütleb, et isegi keiser ei seisa grammatikareegleist kõrgemal, saati siis ajakirjanik.

Keel on miski, milleta ajakirjanik mingil juhul läbi ei saa. Seepärast võiks ajakirjanik tunda muret ka keele hooldamise, võiks öelda, keele tervise pärast.

Meediapilt meie ümber on 21. sajandi teisel kümnendil kirevam kui suvine, liblikaid täis lilleaas. Siin on klassikalist ajakirjandust, mis on laias laastus enam-vähem samasugune nagu pool sajandit ja enamgi tagasi. Aga kui juba putukariigist piltlik näide toodud sai, siis siin on esindatud ka mimikri – kanalid, mis väliselt küll sarnanevad ajakirjandusega, aga lähemal vaatlusel pole seda mitte. Ja seda, mis mitte mingil juhul ajakirjandus ei ole ja mis seda õigupoolest ka ei taotle, on veel kõige rohkem.

Lastekirjandusest, selle lugemisest saab alguse inimese keeleline rikkus.

Sirbi keeletoimetaja Aili Küntsler

Mõte ei jõua kohale, kui ei ole läbi mõeldud keelelised vahendid, mida selle mõtte edastamiseks oleks kõige otstarbekam kasutada.

Keelelise selguse saavutamist mõistetakse sageli sekkumisena autori stiili. Sageli astuvad sel teemal üles just sellised inimesed, kes kahtlemata on keeletundlikud, kellel see stiil on olemas ja kelle puhul need kõrvalekaldumised heast tavast või kirjakeele normilähedusest on teatud määral teadlikud. Tavaliselt on see ka mõistlikule keeletoimetajale arusaadav ja sel juhul ju ka keegi neid ei puutu. Aga on väga palju autoreid, kes ei anna endale tegelikult aru, mida nad on kirja pannud. Tuleb tuvastada, mida ta tahtis öelda. Üldjuhul see on siiski võimalik. Aga sellistel juhtudel ei pea jutt stiilist ja omapärast mitte mingil viisil paika.

Jutt vabadustest viib selleni, et inimesed, kelle tekste tuleb toimetada, et need oleksid lugejale mõttekad ja arusaadavad, arvavad, et nende tekstidega on ülekohtuselt ümber käidud. Ja sellest vastuolust on raske üle saada.

Teksti arusaadavus on (autori ja keeletoimetaja) koostöö tulemus, mitte vastuolu ega kokkupõrge.

Tiina Alekõrs

Lause mõte ei tohi uppuda sõnadesse.

Tiia Teppan

Ettepanek teha Riigikogu uue koosseisu esimesel kogunemisel nn rebasetund, kus keelehooldekeskus selgitab, mis on keelehoole ja missugused on riigikogulase käes olevad (keelelised) relvad.

Inga Kukk

Ettepanek korraldada keeletoimetaja- ja ajakirjandustudengite kohtumisi, panna neid koos tekstide kallal töötama.

Jüri Valge

Ettepanek teha korda eri asutuste blankettide keel.