Õiguskeelepäevast ja muust (2)

Ilmar Tomusk võrdles põhiseaduses sätestatut tegeliku olukorraga keeles. Ta rääkis paljust, kuid peatun mõnel tahul.

Kuigi paragrahvis 37 on antud igaühele õigus saada eestikeelset õpetust, on Tartu Ülikooli rektor tulnud välja avaldusega, et magistri- ja doktoriõppes peaks aastal 2020 olema valitsevaks keeles inglise keel. Teadus on aga Tomuski sõnul kultuurkeele oluline osa ja kui sellest loobuda võõrkeele kasuks, on see meie keelele suur kaotus. Et järgmise kooliastme nõuded mõjutavad eelmise astme sisu, siis on selge, et üsna pea eelistatakse ka bakalaureuseõppes inglise keelt, et ülikoolis hiljem paremini hakkama saada. Seejärel kandub see vajadus gümnaasiumi jne. Paljudes valdkondades võib seetõttu jääda välja arendamata uus oskussõnavara. Pisut aitab selle vastu eesti keele arenduskavas 2013–2017 püstitatud ülesanne on kasutada eestikeelset oskussõnavara doktoriväitekirjade ulatusliku eestikeelse kokkuvõtte kaudu, kui väitekiri ise on võõrkeelne. See paneb ehk autori eestikeelseid termineid looma.

Kui mõne valdkonna termineid ei ole välja mõeldud, siis kipub levima teiskeelne oskussõnavara. Eesti keelt oleks aga vaja arendada igas valdkonnas. Ilmar Tomusk tõi näite, et meil on 24 200 standardit, kuid tõlgitud on neist üksnes 5,5%. See tähendab, et üks valdkond ja suur osa meie elus vajalikke juhiseid on võõrkeelsed ning sealsetele terminitele ei leidu alati tabavaid vasteid.

Kurvastan koos Ilmar Tomuskiga. Kui mõned aastakümned tagasi oli hirmus tähtis see, et raudtee, miilits, kohtusüsteem ja muud sellised valdkonnad saaksid kiiresti eestikeelse sõnavara kasutusele võtta, siis nüüd liigume vastupidises suunas – anname vabatahtlikult ära oma võimaluse keelt igas valdkonnas tipptasemel hoida. Loomulikult on võõrkeeles õppimine hädavajalik, sest meie väiksuse juures ei ole võimalik ilma teistes keeltes kirjutamata ja suhtlemata maailmaareenile pääseda. Ent meelde tasub tuletada, et varem olime ju sama väiksed, kuid eestikeelset terminivara loodi uhkuse ja innuga.

Tekste toimetades märkan sageli, et spetsialistid on mõne ingliskeelse sõna ilma tõlkimata teksti sisse jätnud. Kui uurin, milline võiks olla selle vaste, kuulen sageli, et sellel polegi vastet, et seda ei saagi tõlkida, et seda kasutavad ka kõik kolleegid ainult inglise keeles jne. Aga siin avanebki ju spetsialistil suurepärane võimalus ise täpseim ja selgeim termin luua, sest kes siis veel mõiste sisu paremini tunneb kui tema? Pangu aga kolleegidega pead kokku ja mõelgu üks või mitu head terminivarianti välja. Kindlasti kaasatagu arutellu ka keeleinimene, kes tunneb terminiloome põhimõtteid ja keelesüsteemi ning saab hoogu anda või pidurit tõmmata. Ühisel jõul välja töötatud terminit tuleb seejärel kohe aktiivselt kasutama hakata (algul kas või koos ingliskeelse vastega). Kui nii toimitaks igas valdkonnas, püsib eesti keel tugev ja tipptasemel.

Mart Nutt alustas oma ettekannet nendinguga, et õiguskeel ei ole teistest erikeeltest lahus. Ent õiguskeeles valitseb üks pidev dilemma: kas eelistada rahvusvahelisi sõnu, mis võimaldab paremini üle maailma suhelda, kuid teeb õiguskeele raskestimõistetavaks, või rahvakeelseid termineid, mis lähendab õiguskeelt tavakeelele. Mart Nutt pidas rahvuslikke allkeeli kultuurkeele tunnuseks ning seega rahvakeele ja omakeelse sõnavara arendamist hädavajalikuks. Ta tõi näiteks IT-valdkonna, kus asjatundjad toimetavad inglise keeles. Kui me aga IT-sõnavara eesti keeles välja ei arenda, jääb üks valdkond puudulikuks.

Keelt kujundatakse sageli teadlikult. Mart Nutt peatus pikemalt keele ja võimu suhetel. Näiteks kirjeldas ta, kuidas vanale terminile antakse võimuvahetuse järel sageli uus sisu. Nõukogude ajal said uue tähenduse vabadus, demokraatia, inimõigused, fašism, vabatahtlik, levis palju rahva-sõnu (rahvakomissariaat, rahvamiilits, rahvakohtunik, rahvakoor, rahvavaenlane) jne. Mõnel sõnal võib ajalooliselt olla nii halb maik, et see mõjutab suhtumist ka uutesse nähtustesse. Näiteks välditi Soomes Euroopa Liitu minnes sõna liitto ja anti tõlkeks Euroopan unioni. Samuti ei tõlgita inglise sõna commissioner eesti keelde mitte komissarina, vaid volinikuna.

Olen sama meelt, et keel käib võimu ja ideoloogiaga tihedalt käsikäes. Mõelgem kas või sõnale pioneer, mis mujal maailmas tähendab hoopis miskit muud kui meil nõukogude ajal. On inimesi, keda häirivad ka sõnad propageerima ja majandusvaldkonnas leviv spekuleerima. Isiklikult tajun halvaendeliselt sõna tsoon, seepärast segab mind hirmsasti peamiselt Eesti poliitikute keelekasutuses kohatav toortõlge eurotsoon. Eriti paradoksaalne on see, et ELi tõlkijad ise kasutavad sõna euroala, veelgi enam – ELi enda terminibaasis IATE soositakse ingliskeelse väljendi euro zone asemel keelendit euro area. Paljud eestlased võiksid siin eeskuju võtta ja rääkida IATEs ainuvastena soovitatavast euroalast.

Kuulajatest jäi meeldivalt kõrvu Heino Siiguri sõnavõtt. Esiteks toonitas ta, et õigusloome terminitöö on väga tähtis. Ta tõi näiteks, et töölepingu seaduses on endise termini palk asemel sõna töötasu, kuid uuel aastal jõustuvas avaliku teenistuse seaduses on sees veel palk. Seega ei ole kahe seaduse terminid kooskõlastatud. Heino Siigur tegi ettepaneku, et välja tuleks anda õigusterminite seletav sõnastik, mille eeskujuks võiks olla eesti keele seletav sõnaraamat. Pean nõustuma: Küllike Maureri koostatud ja Interlexis 2000. aastal välja antud „Õigusleksikon” on praeguseks vananenud ja vaja oleks uut. Teiseks leidis Siigur, et õigusloojad peaksid iga natukese aja tagant läbi tegema keelekümbluse, et vabaneda vahepeal külge hakanud risust. Kolmandaks rõhutas emeriitprofessor, et jurist ja keeletoimetaja ei peaks õigusakti kohendamisel tegutsema eri etappides, vaid koos, leides ühiselt parema ja ladusama väljenduslaadi, mis jääks samal ajal õiguslikult korrektseks.

Kas pole head mõtted, millega lootusrikkalt uude aastasse astuda?