Sõnatähendusest keelekorralduseni

Kindlasti teab suur hulk lugejaid pikantset iiri anekdooti:

Abtiss küsis kloostrikooli kasvandikult Eileenilt: „Mida sa teed pärast lõpetamist?“

Neiu lõi silmad maha ja sosistas: „Minust saab prostituut.“

Abtiss minestas. Kui teda oli toibutatud, nõudis ta: „Korda, mis sa ütlesid!“

„Minust saab prostituut.“

„Jumal tänatud!“ lõi abtiss risti ette, „ma kuulsin ennist, et protestant!“


Nii anekdootide kui ka igapäevaelu huumor põhineb sageli sellel, et keegi kuuleb midagi valesti või saab asjast teisiti aru. Eks kirjutadeski tekib mõnikord naljakaid olukordi, kui oleme kaks tähte vales järjekorras sisestanud (sõnast paremaks saab praemaks) või mõne neist unustanud (kaitseväest saab kitsevägi).

Ühe osa naljade taga on ka sõnakasutaja teadmatus. Ent sellest, et inimene mõnda sõna ei tea, ei ole midagi hullu. Ta saab ju minna sõnaraamatust vaatama, mida sõna tähendab. Arvukad sõnaraamatud kirjeldavad sõna tähendust.

Viimasel ajal on olnud kuulda, et üldkeele sõnatähendusi ei normita. Selles väites ei ole midagi uut – täpselt sellises lakoonilises sõnastuses on seda öelnud Krista Kerge kümme aasta tagasi Oma Keeles. Sellega aga viidatakse palju aastaid varem – 7. mail 1980 – vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis tehtud otsusele, mis puudutas sõnade üksteise ja teineteise ning oma ja enda edaspidist normimata jätmist. Seal on leheküljel 72 sama asi öeldud pisut pikemalt: „Sõnade tähenduste normeerimine on üldse väga riskantne ettevõte. Tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist (kuid sealgi ei tohiks seletusi või definitsioone normingutena võtta). Kõrge tarvitamissagedusega üldkeele sõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. On ju leksikaalne tähendus kõige kiiremini muutuv element keeles, mille nihkeid ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan ei ole suuteline fikseerima.“

1980. aastatel, pärast nn keelemässu (lk 773–775), hakati senise käskiva keelekorralduse asemel eelistama suunavat ehk elastset keelekorraldust ja sõnatähenduste normimata jätmise otsus oli üks samme selles suunas.

Mida aga tähendab see, et sõnatähendusi ei normita? Sõnaveebi ühendsõnastikus olevates ÕSi soovitustes on lisatud sellele selgitus: „Üldkeele sõnade tähendusi ei normita, vaid need kujunevad keelekasutuses.“ Tõepoolest, sõnade tähendus laieneb, kitseneb, teiseneb või kaob ja kui tahta seda normida, oleks ilmselgelt raske kogu aeg näppu pulsil hoida.

Aga kuidas siis üksteisest võimalikult ühemõtteliselt aru saada, kui sõnatähendused kogu aeg muutuvad?

Siin tuleb mängu teine aspekt. Nimelt, keel on enamasti kokkulepe. Keelekasutajad lepivad kokku, et mingisugusest tähtede kombinatsioonist saab sõna, mis hakkab tähistama mingit kindlat nähtust, olendit või asja. Nii näiteks on mingil momendil otsustatud ka sõnade protestant ja prostituut tähendus. Mõne kokkuleppega läheb kiiresti (nt taristu, ingver või kvartal), teine kujuneb kauem, saab vahepeal mõne lisatähenduse või kaotab mõne neist (nt avarii, pasta, akord). Igal juhul on kõikide sõnade taga vähemalt mingi ajavahemiku jooksul ühiselt mõistetav ja üldlevinud tähendus või tähenduste ring. Seda nimetatakse normiks.

Selleks, et kõik teaksid, mida mingi sõna tähendab, pannakse see kokkulepe kirja sõnaraamatutesse ja sel viisil fikseeritakse norm. Need, kes anekdoodist aru ei saanud, leiavad sealt, kuidas on kokku lepitud protestandi ja prostituudi tähendus. Sõnaraamatu koostajal lasub seega tähtis ülesanne – vastutada enda kirjapandud sõnatähenduse ajakohasuse ja kehtivuse eest (või öelda sellest vastutusest lahti).

Aga kuidas ikkagi saab tähendust fikseerida, kui see on pidevas muutumises?

Nüüd tuleb rääkida kolmandast aspektist, mis on risti vastupidine kahe eelmisega – see on sõnavara tähenduse püsivus. Igas keeles on mingi osa sõnavara tähendustest pikka aega muutumatu. Näiteks sõnade kala, käsi või tee põhitähendusest saadi sadu aastaid tagasi aru samamoodi kui tänapäeval. Anekdoot protestandist ja prostituudist oli meie vanavanematele sama mõistetav kui meile.

Seega jõuame paradoksini: keele säilimiseks ja arenguks on korraga vaja nii muutumist kui ka püsimist. Tiiu Erelt on kirjutanud: „Muutumine on tarvilik toimetulemiseks uute ülesannetega, mida ühiskond üha juurde annab. Püsimine on tarvilik seetõttu, et keel on eriti tähtis ühiskonna mälu kandja ning hoiab sidet eri aegadel elanud inimeste vahel. See on keelekorralduse põhiküsimusi – tasakaalu leidmine traditsiooni (püsimise) ja muutumise vahel. […] Püsimiseks peab keel muutuma.“ Krista Kerge täiendab: „Keelekorralduse mõte on hoida tekstid arusaadavana üle põlvkondade ja pakkuda sotsiaalrühmadele ühiskeelt, mis ei annaks ühele rühmale eeliseid teise ees.“

Nagu mõlema autori tsitaadist näha, on keele püsimise ja muutumise juures väga tähtis osa keelekorraldusel. Näiteks ÕSi koostajad ongi olnud enamasti samal ajal ka keelekorraldajad, kes on osanud jälgida sõnavaras toimuvaid muutusi, uurinud neid ja kajastanud neid siis ka sõnaraamatus, kuid hoidnud samal ajal seniseid tavasid, harjumusi ja põhimõtteid. See ongi eelmainitud suunava keelekorralduse paradoks, mille sõnastas 1983. aastal Huno Rätsep: „Iga uuendusmeelset keelekorraldajat kammitseb traditsioon.“

Traditsioon on eriti oluline ühe kindla keelekihi puhul, milleks on kirjakeel. Jätkan sel teemal arutelu märtsis.
Eelmine
Kui sõnad on pusas
Järgmine
Keelekorraldusest kirjakeeleni*

Sellel postitusel on 14 vastust

iYpQhnACVyxdef
LDhfIkvzrgA
15. märts 2022
ElTauFdg
CNLHguGdw
15. märts 2022
fUTjbxNRk
zVWtdukbmDo
17. märts 2022
PEFWNtwX
KPAniDHIEkuxNteX
17. märts 2022
bKenxvfYBdCTVGr
iudSHQbcNlqKUkT
30. märts 2022
eSKGZPJrqjHf
ekomhrFWJpun
30. märts 2022
RsIKQZmABqUuoiM
NRicHwYvDnB
22. aprill 2022
XcOLGuFm
ZhcudqfKV
22. aprill 2022
NXRrJtvSZaOQ
PKSegjMVFiALks
26. aprill 2022
IrVJYwXqKHl
hsdMamKVQDUIp
26. aprill 2022
SxgNjQXJupYwmelI
jytNUGFlSOw
3. mai 2022
MyeKhmzBXQIWFD
jVNRYTsJozL
3. mai 2022
JMWqFfxN
UqcXYxtaPOgk
14. mai 2022
HBocpZOn
BUtyjpQbeNLKJXIF
14. mai 2022
Email again: