Üttekomast

Viimasel ajal on kuulda olnud, et üttekoma on üks mõttetu ja isegi absurdne asjandus. Sageli ju kõnes selles kohas pausi ei tehta ja seega ei peaks ka kirjas koma vaja minema. Ja üldse, lugeja saab ilma komatagi aru, et kellegi poole pöördutakse.

Teisalt on neid, kes peavad üttekomast väga lugu ja keda selle puudumine väga häirib, eriti mitmesugustes tervitustes. Ja häirib kohe nii väga, et see võib minna komatustajatele kalliks maksma. Nii juhtus näiteks 2017. aastal, kui noorte laulu- ja tantsupeo plakatitel olnud tervitusel „Tere, pillimees!“ ja Tere, tantsija!“ oli koma ununenud. Teadlikud keelekasutajad avaldasid selle kohta protesti ja peokorraldajad, kes pidasid korrektse eesti keele kasutust oluliseks, otsustasid vea parandada. See koma maksis palju – üle 700 euro.

Mõnikord peetakse koma aga nii kalliks, et see pannakse sinnagi, kus seda vajagi ei ole. Ilmselt on koolist meelde jäänud, et pöördumisel tuleb kuskile üks koma panna. Tervitussõnad tere, tere tulemast, tervist, head aega, nägemist jm seda tõesti nõuavad: Tere, Joosep! Tere õhtust, Maarja! Hüvasti, Johannes! Tervitussõnade kõrval on aga omadussõnalised pöördumissõnad lugupeetud, austatud, hea(d), kallis, mis koma enda taha ei soovi: Head sõbrad! Austatud osakonnajuhataja! Kallid kolleegid! Ilmselt oleme aga kõik näinud kirju, mis algavad: Hea, Valter! või Lugupeetud, Riina Risti! Sinna ei ole koma kombeks panna.

Samuti ei lisata koma kirja lõpusoovide järele, kui sellele järgneb soovija nimi. On ju vahe, kas kirjutada:

Aitäh,
Margit

või

Aitäh(!)
Margit

Esimeses lauses on üte Margit ja teda ka tänatakse, teine lause on soovlause ja Margit ise tänab.

Üttekoma võib ka muudel juhtudel kanda sisulist tähendust. Näiteks võib seda kohata eitavates lausetes ja mitmuse teise pöörde puhul. Võrrelgem kaht lauset:

Teie, lapsed, ei saa täna kaasa tulla.

Teie lapsed ei saa täna kaasa tulla.

Kahe lause vahel on tähendusvahe – ühel puhul räägib keegi lastega, teisel puhul lapsevanemaga. Või veel kaks lauset:

Sööge lapsed ära ja minge õue. vs. Sööge, lapsed, ära ja mine õue.

Sain Tiina kirja Egiptusest. vs. Sain, Tiina, kirja Egiptusest.

Üte on üks kiilu alaliikidest. Kiilu kohta teame, et see tuleb komadega eraldada. Võib mõelda, et kui loobuda üttekomadest, siis kas keelekasutaja elu muutub lihtsamaks, kui otsustame, et kiilu kasutame komadega, aga ütet ei kasuta? Või läheme veel kitsamaks – lausetes paneme ütte ümber koma, aga tervitustes ei pane?

Mulle tundub, et iga erand teeb keele kasutamise keerulisemaks. Palju hõlpsam on hoida ühtset süsteemi ja õppida ära ainult üks reegel. Liiati hoolitseb see väike konksuke vapralt lause selguse eest, on silmale harjumuspärane ja omane – miks tast loobuda?