Tähe taga on suhtumine
Autor: Helika Mäekivi
Tartu linna on siginenud uus pood. See asub kesklinnas, kõikide pilgu ja tähelepanu all. Märkasin minagi seda poodi, sest see kannab nime KangaDzungel. Ei-ei, kallis lugeja, ma ei teinud siin sisestusviga – selle poe nimes on ž-tähe asemel tõesti z-täht.
Firma kodulehe järgi on KangaDzungel tegutsenud juba 20 aastat, kandes kogu selle aja nime, mis on täheortograafia otsa komistanud. Sama on juhtunud äriregistri ametnikuga, kes on just nii vigaselt selle nime ka registreerinud. Registrisse kandmine annab kauplusele loomulikult kõik juriidilised õigused ennast ebakorrektse kirjapildiga eksponeerida. Aga miks seda tahetakse teha? Jätan sõna keskel oleva suurtähe praegu kõrvale ja võtan õiguse nuriseda ilma katuseta z-tähe pärast.
Võib ju mõelda, et mis selle ühe väikse konksu kallal närida, saadakse ju aru küll, ega see nüüd mingi raske prohmakas ole. Aga see ongi suhtumise küsimus. Täiskasvanu möödub poest, märkab täheviga, kortsutab või kergitab kulmu ja läheb edasi. Aga meie järelkasv? Lapsed ei õpi ju kirjatava mitte ainult koolist. Kui jätta kõrvale digimaailm, siis omandatakse keelt ka tänavasiltide, reklaamplakatite, seinakritselduste abil, suuremad loevad ehk ka ajalehti-ajakirju. Kõige lihtsam on lugemist ja kirjapilti õppida just poenimede toel. Tartu poed suhtuvad laste keeleõppesse üldiselt tõsiselt, sest vigu on meie linna siltidel vähe. Ent kuidas kirjutavad sõna džungel need inimesed, kes on mujal linnades 20 aasta jooksul KangaDzungli kõrval elanud ja üles kasvanud?
Õnneks on tänapäeva lapsed kriitilised. Kui mina koolis käisin, siis oli trükisõna püha nii sisu kui ka vormi poolest. Nüüdsel ajal on mõlemaga teised lood. Saan kogemuse põhjal nentida, et nii mõnigi kooliõpik sisaldab täheapsakaid. Nii on iga laps selgeks saanud, et kirjaviga pole eriline katastroof ja seega võib ka poenimi olla valesti kirjutatud. Kindlasti teevad kooliõpetajad kõik selleks, et lapsed oskaksid vale kirjapilti ära tunda ja suureks saades ise sama hoiakut omaks ei võtaks.
Vahel leitakse, et eks me hääldame nii, nagu meil mugavam on, sest keel ju häälduspärastub. Olen nõus, et võõrhäälikuid on meil vahel raske välja öelda ja seetõttu sünnib sagedamini kasutatavates sõnades aastate jooksul keelemuutus. Nii on meil saanud plüüšist plüüs, maršruudist marsruut, maneeži kõrval on juba manees ja tulevikus võib sellist kohandamist ette tulla näiteks sõnades garaaž, šokolaad, šabloon, staaž. Ent paneme tähele, et keelemuutus toimub susisevast häälikust meile loomuomasema s-i poole, mitte ühest susisevast teise samasuguse poole. Nii ei saa z-tähe kasutust ka keele muutumisega õigustada. Ikka ainult suhtumisega.
Meelde tasub tuletada ühte valitsuse määrust, mille kohaselt tuleb avalikus keelekasutuses järgida kirjakeele normi. Seda normi kajastab uusim õigekeelsussõnaraamat, mis on igale nimepanijale kättesaadav. Viimane kord, kui vaatasin, oli normikohane siiski džungel. Niisiis näib, et asi on üksnes suhtumises. Mitte milleski muus.
Võib ju mõelda, et mis selle ühe väikse konksu kallal närida, saadakse ju aru küll, ega see nüüd mingi raske prohmakas ole. Aga see ongi suhtumise küsimus. Täiskasvanu möödub poest, märkab täheviga, kortsutab või kergitab kulmu ja läheb edasi. Aga meie järelkasv? Lapsed ei õpi ju kirjatava mitte ainult koolist. Kui jätta kõrvale digimaailm, siis omandatakse keelt ka tänavasiltide, reklaamplakatite, seinakritselduste abil, suuremad loevad ehk ka ajalehti-ajakirju. Kõige lihtsam on lugemist ja kirjapilti õppida just poenimede toel. Tartu poed suhtuvad laste keeleõppesse üldiselt tõsiselt, sest vigu on meie linna siltidel vähe. Ent kuidas kirjutavad sõna džungel need inimesed, kes on mujal linnades 20 aasta jooksul KangaDzungli kõrval elanud ja üles kasvanud?
Õnneks on tänapäeva lapsed kriitilised. Kui mina koolis käisin, siis oli trükisõna püha nii sisu kui ka vormi poolest. Nüüdsel ajal on mõlemaga teised lood. Saan kogemuse põhjal nentida, et nii mõnigi kooliõpik sisaldab täheapsakaid. Nii on iga laps selgeks saanud, et kirjaviga pole eriline katastroof ja seega võib ka poenimi olla valesti kirjutatud. Kindlasti teevad kooliõpetajad kõik selleks, et lapsed oskaksid vale kirjapilti ära tunda ja suureks saades ise sama hoiakut omaks ei võtaks.
Vahel leitakse, et eks me hääldame nii, nagu meil mugavam on, sest keel ju häälduspärastub. Olen nõus, et võõrhäälikuid on meil vahel raske välja öelda ja seetõttu sünnib sagedamini kasutatavates sõnades aastate jooksul keelemuutus. Nii on meil saanud plüüšist plüüs, maršruudist marsruut, maneeži kõrval on juba manees ja tulevikus võib sellist kohandamist ette tulla näiteks sõnades garaaž, šokolaad, šabloon, staaž. Ent paneme tähele, et keelemuutus toimub susisevast häälikust meile loomuomasema s-i poole, mitte ühest susisevast teise samasuguse poole. Nii ei saa z-tähe kasutust ka keele muutumisega õigustada. Ikka ainult suhtumisega.
Meelde tasub tuletada ühte valitsuse määrust, mille kohaselt tuleb avalikus keelekasutuses järgida kirjakeele normi. Seda normi kajastab uusim õigekeelsussõnaraamat, mis on igale nimepanijale kättesaadav. Viimane kord, kui vaatasin, oli normikohane siiski džungel. Niisiis näib, et asi on üksnes suhtumises. Mitte milleski muus.
Kirjuta esimene kommentaar