Sõnade sõltumus
Autor: Helika Mäekivi
Nagu elus, nii on ka keeles paljud asjad omavahelises sõltuvuses. Üks selline sõltuvussuhe on näiteks lause tähtsaima sõna ja seda ümbritsevate sõnade vahel. Selles suhtes nõuab põhjaks olev sõna teistelt sõnadelt kindlaviisilist käitumist – näiteks peavad nad olema sobivas käändes või õigesti valitud. Keeleteadlased on suhte olemusest lähtudes andnud sellele nimetuseks sõltumus, võõrsõnaga öeldakse selle kohta rektsioon. Sõltumus on meie keeles ajalooliselt välja kujunenud.
Sõltuvust tekitavad tegusõnad, nimisõnad ja omadussõnad, vahel ka mõni muu sõnaliik. Mõne sõna puhul on käändevalik selge nagu seebivesi. Näiteks teatakse, et lausetes ma loen raamatut, sa õpid eesti keelt, poiss sõi küpsist nõuab tegusõna osastavat käänet. Samamoodi valib enamik keelekasutajaid veatult käändevormid lausetes tita joob tassist (seestütlev), ema joob teed (osastav) ja isa joob õlle (omastav) ära. Ka õige kaassõna ja nimisõna suhe leitakse enamjaolt ruttu – öeldakse, et auto sõitis mööda teed, ja pall veeres riiuli alla.
Elav ja arenev keel aga muutub. Muutuda tahab ka sõltumus. Selle taga on mitu põhjust, mis on omavahel seotud, üksteisest läbi põimunud, lausa omavahelises sõltuvuses.
Esiteks mõjutavad meid iga päev teised keeled, mille tõttu ilmuvad vanade sõltumusvormide kõrvale uued, sageli ebakorrektsed vormid. Näiteks ingliskeelne come into effect from April 1, 2012 kiputakse meil tõlkima jõustub 1. aprillist 2012, kuigi õige on jõustub 1. aprillil 2012. Samamoodi nõuavad alalütlevat jõustama, kehtestama, kehtestuma ja kehtima hakkama.
Teiseks vahetuvad põlvkonnad ja ajalooline mälu võib tuhmuda. Koos esimesena nimetatud teguriga tekib olukord, et ühelt poolt ununeb vana ja teiselt poolt tekib võõra mõjul uus. Vahel kipub näiteks meelest minema, et otsus käib millegi kohta (mitte osas), muretsetakse millegi-kellegi pärast või eest (mitte üle), õpilasi uuritakse rühmade kaupa või rühmiti (mitte rühmade lõikes) jne.
Kolmandaks lisandub keelde sõnu, mis on algul määratlemata sõltuvussuhteta. Uue sõna tulekul annavad keelekorraldajad kasutajale rektsiooni sageli valida ja püsikindel vorm kujuneb alles aja jooksul. Nii võib praegu mängida arvutis, arvutil ja arvutiga. Aeg näitab, missugune rektsioon jääb ülekaalu.
Neljandaks on aga keelt lihtsam õppida, kui selles valitseb ühtne süsteem. Seda näitlikustavad enam-vähem sama tähendust väljendavad tulenema, lähtuma ja johtuma, mis kõik tahavad enda kõrvale seestütlevat käänet. Sedasi on lihtne meelde jätta, mis millega kokku käib. Selle loomuliku süsteemsuspüüdluse pärast ollaksegi hädas sõnarühmaga põhinema, baseeruma, rajanema, toetuma ja tuginema, kus esimesed kolm tegusõna eeldavad alalütlevat käänet, viimased kaks aga alaleütlevat. Erandid tekitavad rääkijas segadust ja võib juhtuda, et ta valib vale rektsiooni, öeldes, et töö tugineb uurimusel ja näited põhinevad praktikale, kuigi tegelikult tuginetakse uurimusele ja põhinetakse praktikal.
Niisuguseid sarnase tähendusega, kuid erineva rektsiooniga sõnu on veelgi. Esimese näite juures tuletasin meelde, et seadus jõustub, hakkab kehtima, kehtestub ja see kehtestatakse 1. aprillil, s.t alalütlevas. Ent seadus on jõus ja kehtib alates 1. aprillist – siin on vajalik seestütlev kääne.
Mõnikord on aga asi nii peen, et kääne sõltub lausa sõna vormist. Näiteks koos sõnaga vastavus tuleb kasutada alaleütlevat (vastavus kokkuleppele), kuid sõnad vastavusse ja vastavuses eelistavad näha enda kõrval kaasaütlevat (vastavuses kokkuleppega, vastavusse kokkuleppega).
Selline käänete pealtnäha süsteemitu vaheldumine, teise keele mõju, vana ununemine ja uue tulek tekitab rääkijas-kirjutajas paraja segapuntra. Seepärast võibki juhtuda, et paljud vormid ei tule enam iseenesest meelde, vaid need tuleb lihtsalt pähe õppida, et osata neid õigesti tarvitada. Usun, et keeleteadlikumate inimeste hulgas on palju neid, kes on mõne rektsioonireegli ja muugi oskuse teadlikult omandanud, mitte sellega lapsest saadik kokku kasvanud. Minagi olen mitu keeleasja hilisemas elus ära õppinud. Näiteks olen niimoodi omandanud teadmise, et sõltuma asemel on vahel parem olenema, et tainas on parem kui taigen jms.
Sihipäraselt olen selgeks saanud ka sõna sarnanema rektsiooni. Sarnane kuulub tähenduse poolest sõnapaaride identne ja samane, adekvaatne ja vastav, analoogne ja sarnane pessa, kus on nõutav kaasaütlev kääne. Õige on öelda see müts on minu omaga sarnane; tänane graafik on eilsega identne jne. Samamoodi on tegusõnadega sarnanema, võrduma, kattuma, ühte/kokku langema – ka nemad on kaasaütlevaga käsikäes.
Seega siis on sõltumus ühelt poolt meie ajaloolisse mällu muljutud nähtus, mida me emakeelekõnelejatena pruugime iga päev alateadlikult. Teisalt aga kipub ümbritsev maailm, selle uuendused ja mõju meie loomulikku rektsioonikasutust muutma. Kahtluse korral võib kiigata ÕSi või keelehooldekeskuses ilmunud ja Sirje Mäearu koostatud rektsioonivihikusse, kust saab head abi.
Elav ja arenev keel aga muutub. Muutuda tahab ka sõltumus. Selle taga on mitu põhjust, mis on omavahel seotud, üksteisest läbi põimunud, lausa omavahelises sõltuvuses.
Esiteks mõjutavad meid iga päev teised keeled, mille tõttu ilmuvad vanade sõltumusvormide kõrvale uued, sageli ebakorrektsed vormid. Näiteks ingliskeelne come into effect from April 1, 2012 kiputakse meil tõlkima jõustub 1. aprillist 2012, kuigi õige on jõustub 1. aprillil 2012. Samamoodi nõuavad alalütlevat jõustama, kehtestama, kehtestuma ja kehtima hakkama.
Teiseks vahetuvad põlvkonnad ja ajalooline mälu võib tuhmuda. Koos esimesena nimetatud teguriga tekib olukord, et ühelt poolt ununeb vana ja teiselt poolt tekib võõra mõjul uus. Vahel kipub näiteks meelest minema, et otsus käib millegi kohta (mitte osas), muretsetakse millegi-kellegi pärast või eest (mitte üle), õpilasi uuritakse rühmade kaupa või rühmiti (mitte rühmade lõikes) jne.
Kolmandaks lisandub keelde sõnu, mis on algul määratlemata sõltuvussuhteta. Uue sõna tulekul annavad keelekorraldajad kasutajale rektsiooni sageli valida ja püsikindel vorm kujuneb alles aja jooksul. Nii võib praegu mängida arvutis, arvutil ja arvutiga. Aeg näitab, missugune rektsioon jääb ülekaalu.
Neljandaks on aga keelt lihtsam õppida, kui selles valitseb ühtne süsteem. Seda näitlikustavad enam-vähem sama tähendust väljendavad tulenema, lähtuma ja johtuma, mis kõik tahavad enda kõrvale seestütlevat käänet. Sedasi on lihtne meelde jätta, mis millega kokku käib. Selle loomuliku süsteemsuspüüdluse pärast ollaksegi hädas sõnarühmaga põhinema, baseeruma, rajanema, toetuma ja tuginema, kus esimesed kolm tegusõna eeldavad alalütlevat käänet, viimased kaks aga alaleütlevat. Erandid tekitavad rääkijas segadust ja võib juhtuda, et ta valib vale rektsiooni, öeldes, et töö tugineb uurimusel ja näited põhinevad praktikale, kuigi tegelikult tuginetakse uurimusele ja põhinetakse praktikal.
Niisuguseid sarnase tähendusega, kuid erineva rektsiooniga sõnu on veelgi. Esimese näite juures tuletasin meelde, et seadus jõustub, hakkab kehtima, kehtestub ja see kehtestatakse 1. aprillil, s.t alalütlevas. Ent seadus on jõus ja kehtib alates 1. aprillist – siin on vajalik seestütlev kääne.
Mõnikord on aga asi nii peen, et kääne sõltub lausa sõna vormist. Näiteks koos sõnaga vastavus tuleb kasutada alaleütlevat (vastavus kokkuleppele), kuid sõnad vastavusse ja vastavuses eelistavad näha enda kõrval kaasaütlevat (vastavuses kokkuleppega, vastavusse kokkuleppega).
Selline käänete pealtnäha süsteemitu vaheldumine, teise keele mõju, vana ununemine ja uue tulek tekitab rääkijas-kirjutajas paraja segapuntra. Seepärast võibki juhtuda, et paljud vormid ei tule enam iseenesest meelde, vaid need tuleb lihtsalt pähe õppida, et osata neid õigesti tarvitada. Usun, et keeleteadlikumate inimeste hulgas on palju neid, kes on mõne rektsioonireegli ja muugi oskuse teadlikult omandanud, mitte sellega lapsest saadik kokku kasvanud. Minagi olen mitu keeleasja hilisemas elus ära õppinud. Näiteks olen niimoodi omandanud teadmise, et sõltuma asemel on vahel parem olenema, et tainas on parem kui taigen jms.
Sihipäraselt olen selgeks saanud ka sõna sarnanema rektsiooni. Sarnane kuulub tähenduse poolest sõnapaaride identne ja samane, adekvaatne ja vastav, analoogne ja sarnane pessa, kus on nõutav kaasaütlev kääne. Õige on öelda see müts on minu omaga sarnane; tänane graafik on eilsega identne jne. Samamoodi on tegusõnadega sarnanema, võrduma, kattuma, ühte/kokku langema – ka nemad on kaasaütlevaga käsikäes.
Seega siis on sõltumus ühelt poolt meie ajaloolisse mällu muljutud nähtus, mida me emakeelekõnelejatena pruugime iga päev alateadlikult. Teisalt aga kipub ümbritsev maailm, selle uuendused ja mõju meie loomulikku rektsioonikasutust muutma. Kahtluse korral võib kiigata ÕSi või keelehooldekeskuses ilmunud ja Sirje Mäearu koostatud rektsioonivihikusse, kust saab head abi.
Kirjuta esimene kommentaar