Kui kaua kestab keskpikk?

ÕSi ja EKSSi järgi võime esiteks valida selle sõna siis, kui see, mis järgneb sõnale kesk-, asub enam-vähem keskel. Keskpäev on hommiku ja õhtu vahel, kesksuvi poolitab suve algust ja lõppu, keskharidus jääb põhi- ja kõrghariduse vahele, keskeas inimene ei ole enam noor, aga ka mitte veel vana, kesklinn on linna keskel jne. Teiseks võib kesk- tähistada midagi, mis asub keskmes, koondab midagi kokku või vahel ka juhib midagi, nt keskarhiiv, keskvalitsus, keskraamatukogu, keskpank, keskturg, keskhaigla jne. Kumba tähendusringi kuulub aga sõna keskpikk?

ÕS selgitab sõnaga keskpikk keelendi midi tähendust. Sellega on mõeldud sellist rõivapikkust, mis jääb mini ja pika vahele. EKSSi järgi väljendatakse sõnaga keskpikk keeleteaduse mõningates käsitlustes hääliku keskmist vältusastet. Seega siis liigitab esimene allikas selle pikkus-, teine ajaühikuks.

Selles teises, vältuse tähenduses tuleb meile eurokeelest keskpikk. Erinevad Euroopa Liidu ja nüüd ka kohalikud kavad või projektid võivad olla lühiajalised ja pikaajalised ja nende vahele jäävat ajavahemikku nimetataksegi keskpikaks.

Eesti keele käsiraamatu järgi on meil kaht liiki liitsõnu: valdavalt levinud põimliitsõnade puhul on ülimuslikul kohal tagumine sõna (põhisõna), mille ette lisatav sõna (täiendsõna) annab põhisõnale mingi tähendusliku lisamõtte (asfalttee, sülearvuti, söögilaud, makaronisalat, nokamüts); harvem kasutatavate rindliitsõnade puhul on kõik nende osad võrdsed (käsiraamatu järgi ööpäev, pudi-padi, ajaloolis-poliitiline, sinimustvalge).

Kui mõelda, mis liiki on vaatlusalune liitsõna, tekib veel suurem segadus – kui tegu oleks põimliitsõnaga, siis kesk- täiendaks pikka. Mida aga tähendab sõna, kus lühem ajavahemik täiendab pikemat? Analoogia järgi oleksid siis võimalikud ka sellised liitsõnad nagu eesvahel ja vaheltaga, aga mis sisu neil oleks? Teisalt, kui see oleks rindliitsõna, siis oleksid kesk- ja pikk tähenduslikult võrdsed – aga kuidas võrdsed, kui nad väljendavad erinevat ajavahemikku? Kui pikk see ajavahemik siis oleks? See oleks umbes sama mis kriisi eelaegne või aegne-järgne. Seega on nende kahe sõna liitmise tulemus igal juhul küllalt mõttetühi kombinatsioon, mis ei anna sisu edasi.

Keeles pole märgata ka teisi sama malli järgi koostatud sõnu, nt keskkõrge*, kesksügav*, kesklai*, keskkauge* vm. Ametniku soovitussõnastikus on täheldatud küll kesksuure* esinemist, kuid väga palju seda sõna tegelikus keelekasutuses ei kohta.

Ilmselt on keskpika levikut soodustanud kimbatus. Nimelt pole sageli teada, kui pikka aega selle all mõeldakse. Keskpikaga tähistatakse igasugust ajavahemikku, mis võib kesta ühe, kaks, kolm, neli, vahel viis kuni kümne aastat. Nõustun Erik Müürsepaga, kelle meelest jääbki tihti segaseks, kui pikk on keskpikk.

Ametniku soovitussõnastikus on seepärast antud nõu kirjutada keskpika asemel välja konkreetne ajavahemik, mida projekt, programm või kava hõlmab. See on kindlasti lugejale ka selgem kui üks ebamäärane keskpikk ja eriti veel bürokraatiahõnguline ja paberimaitseline keskpikk perspektiiv.

Mõnikord oleme aga olukorras, kus me ei tea ajavahemiku pikkust. Näiteks tuleb tõlkimisel sageli originaali järgida või ajakirjanik ei jõua enne uudise ilmumist konkreetset ajavahemikku välja selgitada. Sel juhul võiks kasutada keskpika asemel sõnu, mis on meie jaoks paremini hoomatavad. Nad jäävad küll sisult sama uduseks, aga ei ole oma tuttavlikkuse tõttu nii häirivad. Arusaadavamad oleksid ehk väljendid keskmise aja või tähtaja jooksul, keskmises plaanis või ajaplaanis (perspektiivi asemel), keskmiseajaline, keskmist ajavahemikku hõlmav, keskmise kestusega või pikkusega.

Praegu räägitakse meie majanduses pidevalt keskpikast eelarve-eesmärgist, keskpika perioodi eesmärgist ja keskpikast eelarvekavast, ent ei alusmääruses ega stabiilsuse ja kasvu paktis ei ole seda ajavahemikku täpsustatud ning ka uudistes pole seda kunagi öeldud. Seega on lugejatel väga raske aru saada, mis ajavahemik see keskpikk on, mille jooksul me oma eelarve-eesmärke täitma peame. Niisugune hägusus aga suurendab pahameelt eurotekstide sõnastuskeerukuse pärast. Selle vältimiseks võiks käsitletava ajavahemiku täpselt nimetada või kui seda millegipärast ei saa, siis kasutada veidi rohkem arusaadavaid sõnu – tähenduse hägususest hoolimata suudame meile harjumuspärasema sõna veidi paremini omaks võtta.