Kas meid ootavad ees „gruppvõimlemine“ ja „lasteaiagrupid“?

Eesti keeles on ka sõna grupp. Kasutame seda meelsasti. Hea rahvusvaheline sõna, kena lühike ja kõik saavad aru ka. Meil on keelepruugis töögrupp, sidusgrupp, huvigrupp, juhtgrupp, matkagrupp, vanusegrupp, grupijuht, grupivanem, grupipilt, grupinäitus,  inimesi või asju jagame gruppidesse ehk grupeerime, tööd teeme gruppides jne. Kuhu aga on jäänud sõnad rühm ja rühmitama?

Mõlemal sõnal on välja kujunenud oma kasutusvaldkond. Näiteks on terminitena kasutusel sõnad veregrupp ja invaliidsusgrupp.  Sõna rühm ainueelistatakse keemikute seas: perioodilisustabelis paiknevad püstreas sarnaste omadustega leelismuldmetallide ja kalkogeenide rühmad; orgaaniliste ühendite puhul kasutatakse sõnu aminorühm, hüdroksiidrühm, nitrorühm, sulfamiidrühm jne. Samuti on lasteaedades rühmad, tegutsevad rahvatantsurühmad ja võimlemisrühmad, viimased harrastavad mõnikord rühmvõimlemist. Keelekasutaja ei asenda tavaliselt nendes sõnades gruppi rühmaga ega vastupidi.

Ja siis on nende sõnade ühisala, kus võib valida emma-kumma vahel. Praegusel ajal tundub, et meie jutus ja tekstis tehakse liiga sageli valik grupi kasuks. Arvatavasti on võõrkeelsete tekstidega kokkupuutumine pannud meid seda sõna eelistama, sest selle kirjapilt on lähte- ja sihtkeeles sarnane. Sõna rühm vajub tasapisi unustusse. Seega on nende kahe sõna kasutus tasakaalust väljas. Ent iga keele üks peamisi ja esimesi sõnavarapõhimõtteid on tasakaal. See tähendab, et iga üldkeele sõna võiks tekstis kasutada parajal määral. Kui parajusest kipub saama üleküllus, võiks mõelda sünonüümi peale. See teeb teksti mitmekesisemaks ja loetavamaks.

Teine põhimõte on see, et kui võõrsõnale vastab mõni täpselt sama tähendust kandev omasõna, võiks tolle esikohale seada. Omasõnast saadakse paremini aru ja seda on lihtsam lugeda.

Sõna grupp puhul ei ole siin loomulikult tegu mingi katastroofiga, sest lõviosa eestlaskonnast mõistab ka võõrsõna tähendust. Toonitamist väärib aga, et grupil pole peale rahvusvahelisuse ühtegi paremat omadust kui rühmal. Viimast suudab õigesti kirjutada ka esimese klassi laps, see on varem meie keelde tulnud ja (vähemalt minu arvates) kõlaliseltki kaunim.

Keeldetulekust rääkides on mõlemad sõnad meile laenatud. Etümoloogiasõnaraamatus on öeldud, et sõna rühm on jõudnud eesti murretesse meie lõunanaabritelt balti keeltest (kus tänapäeval on ka grupp-tüvega sõna), murretest omakorda toodi see keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul ka kirjakeelde. Hilisem sõna grupp tuleb meile võõrsõnade leksikoni järgi prantsuse keelest.

Muuseas, sõnavarakasutuses eeskuju otsides ei peaks me lähtuma mitte indoeuroopa keeltest, vaid eelistama oma sugulasi. Omasõnalembeste soomlaste keeles ei ole grupi vasteks ühtegi võõrsõna.

Kolmas põhimõte on see, et kui tõlkida teisest keelest, peab tõlkija teadma sõna tähendusringi nii lähte- kui ka sihtkeeles. Sellest teadmisest on puudu jäänud näiteks nendel, kes on oma ettevõtte nimele lisanud sõna grupp. Ingliskeelses maailmas on sel juhul silmas peetud ettevõtete rühma, teise sõnaga kontserni. Seda teades võib täheldada, et Eestis on palju kontserne, kelle töötajate arv jääb alla viiekümne. Mõni nimetaks seda suurushullustuseks …

Niisiis, mis oleks, kui kasutaks vahelduse mõttes sõnu töörühm, sidusrühm, huvirühm, juhtrühm, matkarühm, vanuserühm, rühmajuht, rühmavanem, rühmapilt, rühmanäitus, jagaks inimesi või asju rühmadesse ehk rühmitaks neid, teeks tööd rühmades jne? Veel toredam oleks, kui me veel rohkem varieeriks, tarvitades õiges kohas sõnu rühmitus, ühendus, ringkond, bänd, ansambel, mõnes kontekstis ehk ka punt, jõuk, salk, kamp, trupp, seltskond vms. Tegusõnadest saab peale rühmitama-sõna valida veel koondama, kogunema, liigitama, klassifitseerima, jaotama, jagama vm.