Eesti keel selgeks nelja tunniga?

Inimesed tunnevad huvi erinevate keeleasjade vastu. Mõnikord tahetakse meelde tuletada, missugused on (e-)kirja kirjutamise reeglid, teinekord paeluvad mitmesugused õigekirjaküsimused, nt algustäht, numbrite ja lühendite kirjutusviis, kirjavahemärgid. Vahel soovitakse teada, missugused sõnad teevad teksti paremaks ja missugused segasemaks, mis on moes ja mis mitte. Räägitud on hea lause kokkupaneku alustest, mitmuse liigtarvitusest, kantseliidist, tõlkemõjulistest konstruktsioonidest, sujuva teksti koostamise põhimõtetest jne jne. Harvem, kuid siiski tänuväärselt palju palutakse analüüsida oma firma tekste ja teha selle põhjal ühekordne sisekoolitus, mis tugineb ainult ühe asutuse keelekasutusele.

Kuidas koolitus kokku pannakse? Kõik algab tavaliselt sellest, et inimesed paluvad infot, kui palju millegi õpetamiseks aega kulub, ja teevad siis teemavaliku – vahel pakume selle ise välja, vahel on tellijal kindlad soovid. Teinekord on teemad olulisemadki ja nende põhjal venitatakse ka koolitus pikemaks (lühemaks kärpimist pole senises praktikas veel olnud).

Kolmas rühm tellijaid on aga selline, kellest võiks lähemalt rääkida. Nemad teatavad, et nad tahaksid kõike väljapakutut õppida, sest iga teema tundub neile väga vajalik. Vastame, et loomulikult teeme seda hea meelega. Seepeale küsitakse, et kas me mahume näiteks kogu üle-eelmises lõigus kirjeldatud teemaportsuga selle kahe või nelja tunni sisse, mis neil on koolituseks mõeldud ...

Selgitame, et iga asja õpetamiseks ja äraõppimiseks tuleb harjutada, harjutada ja veel kord harjutada. Harjutamine võtab aega, kuid tulemuses võib olla rohkem kindel kui üksnes teooria tutvustamisel. Nelja tunniga kogu materjali kahjuks läbi võtta ei jõua.

Koolitusele kutsuja pakub seepeale välja erinevaid variante: suruge teemasid natuke kokku, rääkige lühemalt, olge pealiskaudsem, nimetage ainult põhiasjad, jagage reeglid paberi peal jne jne.

Selgitame uuesti. Koolitusest on kasu siis, kui inimesed midagi õpivad. Tahaksime pakkuda kvaliteetset koolitust, kus inimesed omandavad teadmisi esimesest minutist viimaseni. Selleks tuleb materjal jagada nii, et kerged ja raskemad asjad vahelduvad, mõtlemiseks jääb aega, harjutamine kulgeb rahulikus tempos, teadmisi saab tugevalt kinnistada, jääb aega ka küsimustele vastamiseks. Pealiskaudse, kokkusurutud lähenemise puhul (ainult põhiasjade rääkimisel või reeglite andmisel üksnes paberi peal ei tasu peatudagi) ei jõua kõik osalejad samas tempos liikuda või, kui nad on juba väsinud, ei suuda enam süveneda. See tekitab rahulolematust ja lõpuks ei meeldi selline koolitus kellelegi, ka koolitajale endale mitte.

Mõnikord meid ei usuta ja kauplemine jätkub. Ikka tuleb veel mõni huvitav idee, mida tahetakse koolitajale välja pakkuda, sest ehk pole ta ise selle peale tulnud. Mõnest asjast võiks ju lihtsalt kiiremini üle libiseda või teha lühikokkuvõtte. Sel juhul jõuame kõik teemad kas või korra läbi võtta, eks ole?

Jah, muidugi võime sellise koolituse teha. Kui näiteks jutt on kaassõnadest, siis saab öelda asja tuuma vähem ühe minutiga: „Vältige tagasõnu osas, lõikes, suunas; vältige tagasõna poolt liigkasutust, vältige ees- ja tagasõna seoses, vältige eessõna läbi ületarvitust ja eessõna tänu pruukimist neutraalses ja negatiivses tähenduses. Kasutage õigeid kaassõnu. Abi saate Sirje Mäearu rektsioonivihikust.” See ongi kaassõnateema tuum, palun väga. Kas aga koolitatavatel on sellest mingit kasu? Oskavad nad selle teadmisega tulevikus midagi peale hakata ja seda iseseisvalt tulevikus rakendada? Nad ei saa teada kaassõnade vältimise põhjusi, ei mõista, millest tuleb ületarvitus, mis selle tänuga lahti on. Nad ei saa teada ka seda, millised on sobivad asendusvõimalused. Võib-olla ei tea nad isegi, mis on kaassõna, kuid seda pole aega selgitada, sest uued teemad ootavad ja need tuleb sama kokkuvõtlikult edasi anda. Kas see on tõepoolest koolitatavate kokkukutsumise eesmärk?

Mõtleme mõne teise valdkonna peale. Kas võiks mõnelt meditsiiniinimeselt eeldada, et ta räägiks nelja tunniga ära kõik, mis arstiteadusest teada? Kas saaks juristilt paluda, et ta teeks inimestele kahe tunniga selgeks asja-, võla-, kinnisvara- ja autoriõiguse nüansid? Kindlasti on see võimalik, aga millised on sel juhul omandatud teadmiste väärtus?

Seega siis tuleb pealkirja küsimusele vastata ei – ka eesti keelt ei saa nelja tunniga selgeks.

Kui eelarve on väike ja aega vähe, tasub alati valida üks-kaks-kolm teemat, mis võiks olla koolitatavatele kõige tarvilikumad. Sel juhul saab olla kindel, et asi saab selgeks, jääb meelde ja läheb ka päriselt kasutusele. Reeglid ja soovitused ei muutu kuigi kiiresti ja järgmised teemad võib vaatluse alla võtta kas või aasta-kahe pärast. Teeme korraga parem pool või isegi veerand, aga teeme hästi.