Kuidas kirja alustada?

Kui mina laps olin, siis oli veel arvutivaba aeg. Moes oli evida kirjasõpru, kellega oma mõtteid vahetada ja näiteks põnevaid kommi- ja nätsupabereid või postkaarte jagada. Kirjasõpru tekkis igal pool – nii pioneeri- ja linnalaagrites kui ka vanaema kodualevis. Popp oli ka kirjutada lastega vennasvabariikidest ja isegi näiteks Ida-Saksamaalt. Minul oli pidevalt viis-kuus aktiivset kirjasõpra ja siis veel mõned, kellega kirjutasime vahetevahel.

Kirja algussõnad olid tollal väga tähtsad. Sageli kasutati tervituse juures värvipliiatseid või vildikaid, esitäht või hüüumärk kujundati kuidagi eriliselt suure või värvilisena. Laste asi. Hiljem jäi värve muidugi vähemaks. Suhtlust alustasid aga kõik põlvkonnad ühtemoodi õigekirjaga: Tere, kallis Kaire! või Tere, armas Alar! või Tere jälle, Reet!, vahel ka lihtsalt Tere!

Tänapäeval on kirjavahetus kolinud elektroonilisse maailma, kuid kombed on samad, sest ka nüüd alustatakse kirja või muud elektroonilist suhtlust tervitusega. Kaks asja on siiski muutunud – esiteks ei ole tervitus enam nii värviline, teiseks on koos meilindusega meile inglise keelest üle tulnud ka kirja alustamise vormistusviis. Nii nagu inglise keeles algab kiri kujul Hello, … Hi, … Good morning, …, on ka eesti keeles saanud tavaliseks kasutada tervitussõna lõpus koma: Tere, … Hei, … Tere hommikust,… jne.

Hoolimata uuest kirjatüübist ei ole pöördumisvormeli reeglid meil tegelikult muutunud. Täpselt samamoodi, nagu vanasti, pannakse ka tänapäeva e-kirjades tervitussõna järele hüüumärk. Praegusajal on kirjutajale antud ka teine vormistusvõimalus: kui kellelegi tundub, et hüüumärk on liiga omapoisilik, silmatorkav või kohatu, võib ta lõpumärgikoha ka tühjaks jätta (Tere! või Tere; Hei! või Hei). Komal aga siin kohta pole, sest tal on teine ülesanne – kui pöördutakse nimeliselt, läheb ta tervitussõna järele (Tere, Laura(!); Tere hommikust, Tiit(!)). Kui kirjas kasutatakse mõnd austavat pöördumissõna, siis on tervitus aga üldse komata: Austatud Kerli Kuusk(!) Lugupeetud juhataja(!)

Koma kasutamine pöördumisvormelis on meie keelele võõras. Liiatigi tekib sellega tülikaid küsimusi. Näiteks peab koma järel tulema eesti keeles väike esitäht (kui ei ole just nimega tegu), kuid teisalt kehtib meil reegel, et lõiku tuleb alustada suure esitähega. See kahe reegli vastuolu tekitab kirjutajas segadust, mille klaariks ära just üks vana hea hüüumärk või märgitus:

Tere, Toomas(!)

Kuidas Sul läheb?

Inglase jaoks pole probleem alustada kirja suure tähega ka pärast koma, sest nii on tema maal kombeks. Meil teeb see koma kõik keerulisemaks.

Teeme siis oma elu lihtsamaks tagasi. Ärgem võtkem võõra keele kombeid pimesi ja põhjendamatult üle – see ei ole otstarbekas ega too meie keelele mingit kasu. Hoidkem pigem enda tavasid au sees, sest need meile omasemad, ajalooliselt välja kujunenud ning eristavad meid teistest. Loobume inglispärasest komast, paneme tervituse taha hoopis hüüumärgi või kui soovime olla tagasihoidlikumad, jätame selle koha tühjaks. Esimest lõiku saame sel juhul rahulikult esisuurtähega alustada.

Järgmine
Kuidas kirja lõpetada?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: