On olnud rõõm teiega koos kümme aastat keeleteemadel arutleda. Alustasime blogi märtsis 2012 ja huvitaval kombel sattus see samale aastale mitme ajaloolise teoga eesti keele maailmas.

Näiteks sai tänavu kümneaastaseks ka Vikerraadio „Keelesäuts“, mis oli esimest korda eetris 2. jaanuaril 2012. Samal aastal valmisid Eesti Keele Instituudis esimene mahukas etümoloogiasõnaraamat (nüüd ka veebis) ja kõnetuvastusrakendused, näiteks „Kõnele“. Juunikuus tegi Emakeele Seltsi keeletoimkond palju tähelepanu pälvinud otsuse ajaloosündmuste algustäheortograafia kohta ning juulis oli meil au võõrustada Päevakera kontoris neid, kes osalesid Eesti Keeletoimetajate Liidu asutamise koosolekul.

Päevakera blogitekstide autor on olnud keeletoimetaja ja -koolitaja Helika Mäekivi. Tema sulest oleme kümne aasta jooksul avaldanud 140 teksti. Tänase postituse jaoks noppis ta välja peotäie tsitaate varasematest postitustest. See on ühtlasi vihje selle kohta, et blogis on mõndagi, mida tasub uuesti üle lugeda.

Helika Mäekivi keelekirjutisi soovitame tulevikus otsida teistest meediakanalitest, sealhulgas kultuurilehest Sirp ja ERRi portaalist.

Hoidkem silm ja mõte terav, et rääkida ja kirjutada selges eesti keeles. Keeletoimetajate seisukohast on see eriti tähtis siis, kui tegu on avaliku ametitekstiga.

Keelest

„Liigne peenutsemine ei pruugi teksti alati peeneks teha. Selle muudab paeluvaks esmajoones grammatiliste vormide eripalgelisus.“

Helika Mäekivi. Millal kasutada maks-vormi? ( 24.04.2015)

„[Kui meil ei oleks keelt, oleks] side inimeste vahel […] väga nõrk, kui üldse. Emad ei loeks lastele muinasjuttu ja isad ei õpetaks maakaarti lugema. Poleks põlvkonniti edasi liikuvaid pärimusi, lugusid, õpetussõnu ja kombeid. Seega ei oleks ilmselt ka kuigi pikka ajalugu, ei enda ega teiste oma, sest aeg lõpeb iga inimese looga ja algab järgmise omaga uuesti. Nii peaks tõesti iga põlvkond uuesti alustama.“

Helika Mäekivi. Mis on keel? (18.03.2016)

„Kunagi oli Tartus üks kingapood, kus olid sildi järgi müügil meeste ja naiste nahast saapad. Selline läbimõtlemata sõnajärg võib kahandada kirjutaja esinduslikkust. Lugeja tähelepanu koondub humoorikale elemendile ja lause tegelik sisu ei pruugigi temani jõuda. Selle tagajärjel võib aga jääda saavutamata teksti eesmärk anda edasi mingit tähtsat või vajalikku teavet. Sellise olukorra vältimiseks on kasu igivanast nõuandest – enda kirjutis tasub alati vähemalt korra üle lugeda, siis saab muude asjade hulgas ka lonkava sõnajärje õigeks rihtida.“

Helika Mäekivi. Kui sõnajärg lonkab (31.08.2017)

„Seega jätkem kõrvale mõttetud võõrsõnad, kantseliit ja otsetõlked, otsigem keelest sära ja täpsust ning kirjutagem huvitavalt!“

Helika Mäekivi. „Minimaalselt“ ja „maksimaalselt“ (24.05.2018)

„Kuid veel kord tahaks esile tõsta tähtsaimat – lugejakesksust. Viimasel ajal rõhutatakse palju, et kui lugeja ei saa kirjast aru, siis ei ole see mitte tema, vaid kirja koostaja probleem. Kõik algab suhtumisest.“

Helika Mäekivi. Kuidas kirjutada lugejakeskset (e-)ametikirja? (28.06.2019)

„[…] Hea sõnum ei ole mitte ainult selge, vaid ka hügieeniline ja kasutajakeskne, usaldust äratav ja inimlik, riigi toel moodne ja ladus, lahkelt öeldud, hästi loetav, nähtamatu disainiga, empaatiline ja kannatlikult küpsenud.“

Keeletoimetaja tööst

„Kõva tööga saavad õpipoistest sellid ja seejärel meistrid. Meister ei unusta õpipoisina õpitud oskusi tavaliselt mitte kunagi. Vastupidi – omandatud võtted muutuvad üha sujuvamaks, automaatsemaks, nende kasutamisel suureneb vilumus ja kiirus. Meistriks saadakse aastakümnetega. Nii juhtub ka tekstitöö tegijaga: aja jooksul kasvavad korrektor, keeleline ja sisuline toimetaja ühes inimeses kokku ning piirid nende kolme töö vahel hägustuvad.“

Helika Mäekivi. Mis vahe on korrektoril ja toimetajal? (21.03.2012)

„Mõnikord näib, et toimetaja keelemärkusi võetakse isikliku rünnakuna. Seepärast on tähtis aru saada, et keeletoimetaja töötab ainult ja üksnes teksti sujuvamaks, selgemaks ja lihtsamaks saamise nimel ning tema eesmärk ei ole autorile isiklikult ära panna või kuidagi mõne tekstikoostaja väärtust pisendada. Pigem võiks mõelda, et tekstiga töötavad kaks asjatundjat: üks valdkonnaspetsialist, kellel on head mõtted, ja üks keeleinimene, kes püüab need heasse vormi paigutada. Et tulemus oleks hea, tuleb üksteist usaldada ja üksteise asjatundmust mitte kahtluse alla seada.

Tulen tagasi kujundite juurde. Igaüks on võimeline kangast riidetükki välja lõikama, et seda rätikuna kasutada. Kuid kui selle ääred on palistatud ja neile pits ümber heegeldatud, siis võib selle rinnataskusse panna ja teiste ette uhkeldama minna. Õunad võib puu alt kokku korjata ja lauale panna: süüa neid ju saab. Aga kui nad puhtaks pesta ja meeldivasse kaussi panna, tunduvad nad ilmselt isuäratavamad. Uisutada saab ju põhimõtteliselt ka saabastega, aga uiskudega on libedam ja mugavam. Toimetamata ja toimetatud teksti vahel on sama vahe.“

Helika Mäekivi. Miks on vaja keeletoimetajat? (24.01.2013)

„Tänapäeval leidub vähe ettevõtteid, kus oleks olemas eraldi nii sisuline kui ka keeleline toimetaja ja lisaks ka korrektor. Kui üldse keegi on keelt kohendama palgatud, siis on see üks inimene, kes teeb kõik ära, õnnestub see tal siis halvemini või paremini.“

Helika Mäekivi. Kuidas parandada tooteetikettide värdkeelt? (12.04.2013)

Sõna tähendusest

„Metafoor muutub vahel moesõnaks. Niipea kui see juhtub, pole see enam huvitav ega põnev, sest kõik pruugivad seda. Huvi (taas)äratamiseks on kaks võimalust: a) kas pöörduda tagasi vanade ja heade, kõigile arusaadavate sõnade poole või b) mõelda välja miskit uut ja enneolematut, millest saab õnnestumise korral üsna varsti ilmselt uus moesõna, mis tuleks omakorda välja vahetada. Sel viisil a) säilitame ja b) muudame oma keelt. Mood vaheldub kiiresti ja sellega ei jõua alati kaasas käia. Tähtis on hoida tasakaalu uudsuse, klassikalisuse ja maitsekuse vahel.“

Helika Mäekivi. Tehnikakujundid „lülitama“ ja „käivitama“ (22.08.2013)

„Kõige väiksem tähenduslik tekstiüksus on sõna. Eraldi võttes on see ju pisiasi. Kogu maailm koosneb aga pisiasjadest, seepärast tuleks ka sõna osata valida, et kogu tekst oleks tulemuslik ja jõuaks lugejani. Pole ju asjata öeldud, et lihtsuses peitub võlu ja et kõik geniaalne on lihtne – täpselt sama põhimõte kehtib ka ametitekstide koostamisel. Seega vältigem tühje, uduseid ja võõraid sõnu.“

Helika Mäekivi. See paha kantseliit (19.12.2013)

„Tuleb tunnistada, et ühe sõna pidev nämmutamine muutub veidi tüütuks. Sellega võib kaasneda ka tähendusvarjundite avardumine, mille tõttu ei pruugi me enam üksteisest ühemõtteliselt aru saada. Üheülbalise sõna kõrvale võib aga leida selgemaid ja eripalgelisemaid sünonüüme, mida meil on küllaga.“

Helika Mäekivi. Kuidas vältida „eskaleerumise“ eskaleerumist? (26.02.2015)

„Tähenduse laiendamine on üks sõnavara arendamise viise. Teine võimalus on leida häguse asemele suupärasem, selgem ja ennast paremini selgitav sõna. Keelekasutaja eelistab ju ikka sõnu, millest ta hästi aru saab.“

Helika Mäekivi. „Häkatoni“ tulemine (30.04.2021)

Võõra mõjust

„Ärgem võtkem võõra keele kombeid pimesi ja põhjendamatult üle – see ei ole otstarbekas ega too meie keelele mingit kasu. Hoidkem pigem enda tavasid au sees, sest need meile omasemad, ajalooliselt välja kujunenud ning eristavad meid teistest.“

Helika Mäekivi. Kuidas kirja alustada? (08.05.2012)

„Kujundlikkus on igapidi hea, kui see on isikupärane, huvitav ja keeleomane. Ent eesti keeles sisenetakse meil turule seepärast, et inglise keele kõnelejad sisenevad ka – meie keele omapäraga pole siin midagi pistmist. Otstarbekam oleks siiski lähtuda meile iseloomulikest keelekasutusharjumustest ja seepärast võiks kokku panna üksteisega sobivad sõnad. Seega siis ei ole tähtis, kas turul pakutakse tomateid, jalatseid, kulda, aktsiaid või võlakirju, põhitähenduse järgi oleksid igas kontekstis universaalsed turuleminek/-tulek, turulolek või turult lahkumine/äraminek [turule sisenemise ja turult väljumise asemel].“

Helika Mäekivi. Turuleminek (15.06.2012)

„Kui aga üht ja sama kujundlikku väljendit tarvitatakse liiga palju, muutub see tüütavaks ja monotoonseks ning pisendab asja tähtsust. Paljud võtmed on muidugi kasutusel terminites (võtmesõna, võtmepädevus jt) ja need peavad muutumatuna tekstist teksti kulgema. Kuid ka üldkeeles on selle sõna lembus silmatorkav. See, et meil on võtme piltlik tähendus eesti keeles olemas, ei tähenda kohe, et meil oleks inglise keelest tõlkides ja/või eestikeelset teksti luues alati vaja just seda sõna eelistada. Selle asemel võiks värskust tuua hoopis mõne uue või ka vana sünonüümiga.“

Helika Mäekivi. Kui paneks võtmed veidikeseks ajaks kappi? (07.02.2013)

„Igal keelel on välja kujunenud oma õigekirjareeglid ja nende järgi peaksime oma keelt kasutama. Sageli erinevad reeglid keeleti ja mõnikord võivad ühe keele kombed teise keelde tikkuma hakata.“

Helika Mäekivi. Kuidas rühmitada arve ja numbreid? (28.02.2013)

„Keeletoimetaja kuuleb üsna sageli, et inglise keeles on rohkem väljendusvahendeid ja sõnu, eesti keel on vaene, siin pole tabavaid vasteid ega sünonüüme. Nendele väidetele tuleb kategooriliselt vastu vaielda, sest meil on lihtsalt teistsugused väljendusvahendid, mille valimisega võib võõrkeele kütkes olev keelekasutaja vahel oskamatusest hätta jääda.“

Helika Mäekivi. „ja” ja „ning” (04.12.2013)

„Tänapäeval näib, et mõnel keelekasutajal kipub käänamisjulgus kaduma siis, kui nimi tuleb panna omastavas käändes lisandina põhisõna ette. Kui isiku- ja kohanimede puhul on pelgus väiksem (Michaeli pärand, Dumas’ romaanid, Mathiase auto, Jane’i tädi, Białystoki tee, Vilniuse pargid), siis kauba- ja ärinimede puhul on hirm eriti suur ja kardetakse kirjutada näiteks Nissani mootor, Jonseredi saag, Apple’i arvuti, Samsungi mobiiltelefon, Ibumaxi tabletid, Danone’i toidud, Hewlett-Packardi printer, Chevrolet’ esindus, Windowsi programm, Goldwelli šampoon, Viking Line’i laev, Procter & Camble’i tooted ja Ajaxi pesupulber. Pigem tahetakse jätta nimi käänamata. Põhjusi selleks on mitu, aga enamjaolt öeldakse, et tegu on kaubamärgiga ja seda ei tohi mingil juhul käänata. Aga tohib küll, isegi peab, reegel ju ometi selline. Isegi hoiatustähisega kaubamärginime järele käändelõpu panemine on endastmõistetav (vaata lähemat selgitust näiteks siit ja Sirje Mäearu juhistest keelenõuande viiendast kogumikust). See, et inglise ja eesti keelesüsteemid on erinevad, ei anna küll põhjust meie keeles käänamisest loobuda. Välismaisele emafirmale tuleb meie keelte erinevust lihtsalt rohkem selgitada. Paraku on omastava käände kasutamise hirm nii suur, et see on üle kandunud ka siinsetele äriinimestele, sest olen juba kirjutanud, et kohata võib ka eestimaiseid tooteid nimega Hellus jogurt ja Kalev komm, mille korrektsed vasted on muidugi mõista Helluse jogurt ja Kalevi komm.“

Helika Mäekivi. Kuidas kasutada ülakoma? Teine osa (22.12.2015)

„Hea väljendusoskus nõuab küll vaeva, aga tasub end kuhjaga ära, sest kui lugeja saab hästi aru, siis ongi kirjutamise eesmärk täidetud.“

Helika Mäekivi. Mis on juhtunud adresseerimisega? (21.12.2016)

„Kohmakad ja vahel täitsa sobimatud kujundid tulevad meie keelde enamjaolt tõlkelaiskusest. Sageli muutuvad nad moesõnadeks. Oleme näiteks läbi põdenud piloodi (pilot), rohujuure tasandi (grassroot level), lülitamise (switch), sisendi (input) ja paljude teiste inglise kujundite ülimalt nakkavad viirused, mille tagajärjel on algsest eritähendusest saanud lõpuks universaalne, mida võib igal otstarbel pruukida.“

Helika Mäekivi. Keelepõllule on asutud püstitama „silotorne“ (05.07.2017)

„Uus ja uudne on mõistagi põnev. Kõige muutmise juures tuleb aga arvesse võtta ka asja mõttekust. Kui olemasoleva lammutamise järele ei ole mingit vajadust ja uus tekitab segadust, paneb see küsima, miks peaks midagi üldse muutma. Raskendav asjaolu on veel see, et uued lühendid EURt ja EURm ei ole sündinud eesti keeles ega ole välja mõeldud emakeelekõnelejate hulgas, vaid on võõrad, teise keele omad, pimesi järgitud, keerulised mõista ja veidrad kirjutada.“

Helika Mäekivi. Mäng võõraste lühenditega (26.02.2020)

Kantseliidist

„Nagu rahandusminister [toona Jürgen Ligi] ütles, levib arvamus, et lt-liitega pikem sõna annab tekstile kaalu juurde, seepärast eelistatakse seda meelsasti bürokraatlikes ametnikutekstides – peamiselt õigus- ja halduskeeles. Sageli tundub mõnes asutuses, et kui sealne töötaja kasutab tekstis mitut lt-liitelist sõna, siis ta oskab n-ö õiget keelekasutust, kuulub siseringi. Selle üheülbalise kantseliitlikkuse tõttu kannatab aga tekst, mis muutub keerukamaks ja kohmakamaks ega ole lugejale mugav. Kui on võimalus valida algvormi (kohe) ja liitega vormi (koheselt) vahel, siis võiks teha valiku ikkagi esimese, lihtsama kasuks, liiatigi kuna tähendus sellest ei kannata.“

Helika Mäekivi. Miks ei tasu kasutada sõnu „koheselt“, „oluliselt“, „tõsiselt“? (30.08.2012)

„Kui tekstikoostaja siht on koostada igati mõistetav ja selge tekst, siis võiks tarbetut öeldistäitelist v- ja vat-vormi vältida. Selle ülemäärase leviku tõttu võib muidu juhtuda, et ühel päeval kuluvad meie loomuliku keelekasutuse hulka ka väljendid poiss on kinnominev, essee oli kergestikirjutatav, õpetaja on tahvlilenäitav, lumi on mahasadav, auto on sõidetav asfaltteel, kass on piimajoov jne.“

Helika Mäekivi. Kas poiss on kinnominev või ta läheb kinno? (03.10.2012)

„Sõna poolt äravõtmine ja tegija aktiivseks muutmine ei nihuta tavaliselt lause mõtet. Pigem teeb ta lause meile keeleomasemaks, lihtsamaks, lühemaks ja mõistetavaks. Kas see aga polegi mitte õigus- ja halduskeele valdajate ülesanne – vahendada tavalisele inimesele teavet võimalikult selgelt ja arusaadavalt?“

Helika Mäekivi. Teise poole poolt annetatud rahast pool antakse juhataja poolt üle pärast poolt kahte (21.02.2013)

„Vahel on mõnele lihtsale tekstile peale heidetud tihedalt kootud kantseliidivaip. Üheks selle lõimeks on ilmaaegu tarvitatud sõna antud. Kui tõmbame selle kangast välja, paljastub selle alt tükike puhast ja kirgast tekstipinda, mis on nauditav ja meeldiv.“

Helika Mäekivi. Millal jätta sõna „antud” kasutamata? (04.10.2013)

„Toimetamisel ja koolitustel olen tähele pannud, et vahel peetakse kantseliiti üheks allkeeleks, mille kasutamine oleks nagu mõnes kontekstis õigustatud ja isegi asjakohane. Üks ametnik on mulle öelnud, et minu pakutud kantseliidivabadus on nende asutuses ebakorrektne ja taunitav, sest tekst muutub siis liiga lihtsaks ja labaseks ... Teise ametimehe arvates on kantseliiti mitut sorti: nimelt väitis ta parandusettepanekute peale, et mul on oma kantseliit ja tal oma, jäägu teksti ikka tema eelistatud kantseliit … Seepärast näib, et mõned ametlike tekstide koostajad on tohutusuurel eksiarvamusel, nagu oleks kantseliit midagi head ja õiget.

Tegelikult on kantseliit bürokraadi släng kirjalikul kujul. Selle kasutamisel maetakse mõte hästi sügavale sellise kihi alla, mis on lookas tühisõnadest, kulunud stampväljenditest, raskepärastest konstruktsioonidest, pikalevenivatest fraasidest, tohututest täiendiridadest, sõnakordustest ja nimisõnadest. Lugejal on raske ja vahel isegi võimatu seda mõtet üles leida, rääkimata selle mõistmisest. Kantseliidi vastand on selge keelega tekst, kus puuduvad tarbetud sõnad, kus pikkust korvatakse tegusõnarohkete kõrvallausetega, kus mõtte leiab lihtsalt üles ja see kulgeb ladusalt lausest lausesse ja lõigust lõiku. Selge keelega tekst on toimetatud ja lihvitud, see särab ja kutsub lugema. Osa meie ametlikest tekstidest ei näe aga põrmugi sellised välja.

Kuna eesti kirjakeeles ei ole väga tohutuid stiilierinevusi, siis olen alati soovitanud keerukate tekstide kirjutajal mõelda, kuidas ta oma mõtet vanaemale, sõpradele või lastele edasi annaks. Kui naisametniku kodus on piim otsa saanud, mees ei jõua poodi ja lastel tuleks ise selle järele minna, siis kas ta tõesti ütleb oma lastele: „Sain sisendi, et meil puuduvad teatavad piimatooted. Käesolevaga tuleb paika panna uus tegevuskava. Kuna meil meessoost täiskasvanud inimressurss ei saa kaubandusvõrgu külastamisse panustamist läbi viia, on vajalik delegeerida antud toote soetamise projekt täiendava väljakutsena teile. Palun kasutage teile vabaks kasutuseks antud rahalisi ressursse ja käivitage nimetatud toote ostmise protsess.”?“

Helika Mäekivi. See paha kantseliit (19.12.2013)

„Udutamine on üldjuhul kantseliidi sõber. Mida keerulisem ja ebaselgem on tekst, seda hirmutavamalt ja üleolevamalt see tavainimesele mõjub. Sõna ressurss on üks neist piiripealsetest sõnadest, mis võib liiga ohtral kasutamisel ja kantseliidi õrnas embuses päris paksu udu tekitada.

Helika Mäekivi. Kes tahab olla inimressurss? (27.04.2018)

Keelekorraldusest

„Keeles ajalooliselt välja kujunenud ülesehitust võiks hoida, et säilitada selle eriomasust ja ainulaadsust.

Ajaloolise kasutuse kõrval mõjutab meid praegu tähelepanuväärselt ka inglise keel. Keelevabaduse ja rohke tõlkimise tõttu on keelevaist hakanud teravust kaotama.“

Helika Mäekivi. Läbi blogi targemaks (06.09.2012)

„Kõik üldkeele vormistusreeglid kehtivad ka allkeeltes, sealhulgas mis tahes oskuskeeles. Oleks ju kentsakas, kui meediakeeles tuldaks mõttele, et nüüdsest hakkame koma teise kohta panema, või arstid otsustavad edaspidi kasutada mingis kohas sidekriipsu asemel mõttekriipsu, sportlased kasutavad teistsugust nummerdusmoodust kui muude valdkondade inimesed või lühendeid käänatakse mullateadlaste hulgas teistviisi.“

Helika Mäekivi. Piimatassi tassikõrv (22.11.2012)

„Keelekasutajate kokkulepped on sageli tekstide süsteemsuse ja ühtsuse aluseks. Kokku leppides oleks aga hea valida variant, mis jääb keelereeglite raamide sisse.“

Helika Mäekivi. Õiguskeelepäevast ja muust (19.12.2012)

„Unistan, et meie ärinimesid hakataks kuidagi reguleerima, nii nagu tehakse ees- ja perekonnanimede ning kohanimedega. Ma ei arva, et kellelgi peaks kusagil olema nimekiri 100 lubatud nimega ja kõik ülejäänud tuleks ära keelata. Reguleerimise all pean silmas hea nimetava järgimist ja kooskõla keelesüsteemiga.“

Helika Mäekivi. Emakeelepäeval unistades (14.03.2013)

„Igas keeles on suur hulk asju, mis on kunagi kokku lepitud. Kokkulepped aitavad meil keelt ühtlasemalt kasutada ja üksteisest paremini aru saada. Esmajoones puudutavad need õigekirjareegleid – seda, kuidas me paneme kirja sõnade häälduse, millal kasutame suurt ja väikest algustähte, kunas paneme koma, jutumärgid või kooloni, mil viisil kirjutame numbreid ja lühendeid jne. […] Mingis keskkonnas kokku lepitud asjad omandatakse sageli koduse kasvatusega või kooliõpetusega.“

Helika Mäekivi. „järk-järgult”, „järkjärguline” ja „järk järgu haaval” (08.05.2013)

„Inimkond jaguneb laias laastus kahte rühma. Ühed on need, kes leiavad, et keel muutub liiga kiiresti, ülemäära kärmelt võetakse omaks kõik võõras, reegleid ei kasutata korrektselt ja suhtumine keelde on pealiskaudne. Teised arvavad, et keelehooldajad ei tule keele arengule piisavalt kiiresti järele, kõikide uute sõnade ja tähenduste tulek keelde on soovitatav, reegleid tuleks õgvendada ja keel pole mitte eeskirjade süsteem, vaid suhtlusvahend, mida võib pruukida kuidas tahes, peaasi et sõnum kohale jõuaks. On ka kolmas, väike rühm, kellel on üsna ükskõik, mis keeles toimub, kuid neist ma täna ei räägi.

Keel on isiklik asi, mis muutub aja jooksul. Need kaks tegurit mõjutavad ka üksteist vastastikku. Kas keel muutub sellepärast, et ta on isiklik asi? Jah, muutus võib tuleneda mõne üksikisiku või rühma eelistustest. Kas teda võetakse isiklikult seepärast, et ta muutub? Jah, sest muutus võib häirida oma teadmiste ja tunnete põhjal kujunenud keelemeelt.

Mõlema tahu üle võib tegelikult üksnes rõõmustada. Muutumine on omane elavale ja arenevale keelele. Paigalseis paneb selle manduma ja kokku kuivama. Keele elujõu hoidmiseks tuleb lasta sel edasi liikuda. See liikumine tekitab isiklikke emotsioone: vahel heameelt, rõõmu ja vaimustust, teinekord pahameelt, mokaotsast leppimist või lausa sallimatust. Keel aga elab senikaua, kuni see läheb korda, paneb endast rääkima, põhjustab arutelusid. Selles mõttes on meie keelega praegu [2014] kõik korras.

Nagu ikka, jääb tõde arvatavasti nende kahe rühma vahele. Keelemuutused on paratamatud. Kuid et keel ei läheks päris kiini jooksma, tuleb muutust vahel teadlikult juhtida. Osa muutusi on soodustamist väärt, osa aga ei sobitu keelesüsteemi ja seepärast tuleks neid pisut piirata. Miks? Sest mõnikord võib muutus kaasa tuua tavasid, mis erinevad senistest ja võivad kogu meie keele masinavärki kõigutama hakata, põhjustades omakorda inimestevahelist arusaamatust.

Selliste segaduste mõningasekski vältimiseks ongi meil reeglid, juhised ja soovitused, mida annavad keele arengut jälgivad keelehooldajad – inimesed, kes oskavad näha tervikpilti ja saavad aru, mida üks või teine muutus võib kogu süsteemis põhjustada. Reeglid annavad kõikides meie eluvaldkondades võimaluse mõista üksteist paremini ja suhelda väiksemate raskustega. Keeleelu on nagu malemäng – kokku lepitud reeglite piires on võimalik valida ükskõik kui palju käike ja kombinatsioone. Ja miski pole lõppude lõpuks kivisse raiutud: kui ühel päeval näib, et reeglivastane keelemuutus on nii kinnistunud, et suurem osa inimesi enam normikohast varianti ei kasuta, siis tuleb ka reeglit muuta (mis muidugi tekitab eelnimetatud esimeses rühmas taas isiklikku pahameelt).

Seega peavad muutused keeles olema, kuid neid tuleb teha mõistlikult ja teadlikult. Kui ise ei tea või pole päris kindel, kas mõni uus keelend või vorm sobib, võib lugeda keelenõuandeid või küsida keeleinimese abi. Vastus ei pruugi võib-olla alati meeldida, kuid on tavaliselt loogiline ja mõistlik.“

Helika Mäekivi. Muutkem keelt mõistlikult (29.08.2014)

„Uuendused tekitavad protesti ja nõuavad harjumist. Reegliuuendus sünnib tasa ja targu, alles siis, kui eksimine ja kahtlemine on massiline ja järjepidev.“

Helika Mäekivi. „Jah, väljendis „Rootsi laud“ on „Rootsi“ tõesti suure tähega!“ (29.09.2015)

„Seega jõuame paradoksini: keele säilimiseks ja arenguks on korraga vaja nii muutumist kui ka püsimist.“