Millal „Eesti“, millal „eesti“?

Suure algustähega on Eesti siis,

 1)     kui jutt on oma riigist ja selle asjadest: Eesti Vabariik ~ vabariik, Eesti president, Eesti hümn, Eesti kodanik, Eesti majandus,
      Eesti loodus, Eesti veskid, Eesti järved, sh

      toitudest, mis on Eestist alguse saanud, nt Eesti juust, Eesti kilud, Eesti rukkileib;

 2)     kui lisame riigi nimele sidekriipsu abil piirkondliku või muu täpsustuse

  a)     ette: Põhja-Eesti, Lääne-Eesti, Mandri-Eesti, Sise-Eesti,

  b)     taha, nii et tekib tuletis (nt omadussõna): Eesti-väline, Eesti-sisene, Eesti-äärne, Eesti-tagune, Eesti-sarnane.

Väikese algustähega on eesti siis,

 1)     kui jutt on keelest: eesti keel, eesti kõnekäänd, eesti sõnad, lõunaeesti keel;

 2)     kui jutt on rahvusest: eesti rahvariided, eesti rahvustoit, eesti jõulud, eesti küla Venemaal;

 3)     kui moodustame tuletisi (omadussõnu, tegusõnu, teisi nimisõnu, liitsõnu): eestilik, üle-eestiline ~ üleeestiline, eestikeelne,
              eestipärane, eestindama, eestipärastama, eestlane, eestimaalane.

Tundub täitsa lihtne, eks? Tegelikult on siin üks konks. Eeskätt rahvusest rääkides tuleb algustähe valikul sageli teada konteksti. Näiteks

• kui eestlasest ajakirjanik on pärit Eestist, aga elab Soomes ja rõhutada tahetakse ennekõike tema rahvust, tuleb kirjutada    eesti ajakirjanik;

• kui ükskõik mis rahvusest ajakirjanik on pärit Eestist, aga elab Soomes ja rõhutada tahetakse ennekõike tema päritolu, siis   tuleb kirjutada Eesti ajakirjanik;

• kui eestlasest ajakirjanik on pärit Eestist, aga elab Soomes ja rõhutada tahetakse nii tema päritolu kui ka rahvust, siis on         ükskõik, kas kirjutada Eesti ajakirjanik või eesti ajakirjanik.

• kui venelasest ajakirjanik on pärit Eestist, aga elab Soomes ja rõhutada tahetakse nii tema päritolu kui ka rahvust, siis tuleb kirjutada Eesti vene ajakirjanik (või Eestist pärit ~ Eesti päritoluga vene ajakirjanik vms).  

Samamoodi peavad olema taustateadmised tuletiste kirjutamisel. Eesti keele instituudi keelenõuanderubriigis on toodud näide selle kohta, et

•  kui miski (küsimus, viktoriin, arutelu) käsitleb Eestit, siis tuleb kirjutada Eesti-teemaline;

•  kui seesama asi käsitleb eestlasi, tuleb kirjutada eestiteemaline.

Eelmainitud rubriigi küsimusi silmitsedes on näha, et selle teemaga on sageli maadlemist. Eraldi on neid raskusi selgitanud Tuuli Rehemaa ja veel on keelekorraldajad andnud nõu siin.

Ent konteksti puudumisel võib õige esitähe valik osutuda sellistel puhkudel alati keeruliseks. Kui me näiteks tõlgime või toimetame teise autori või tõlkija teksti, ei pruugi me aru saada, kas jutt on riigist või rahvusest. Mõnikord ei anna tekst ise mingit vihjet ja teinekord ei saa ka küsida ega järele uurida. Sel juhul on kahjutum variant kasutada pigem suurt esitähte.

Samad juhised kehtivad ka kõikide teiste riikide ja rahvuste kohta.

Nüüd aga soovin Eesti sünnipäeva puhul õnne kõikidele Eesti inimestele, kõikidele eestimaalastele, kust te ka pärit ei ole, mis ka ei oleks teie rahvus ja kus te ka praegu ei asu!