Keeletoimetajate elukutsepäev

Kohal oli igat masti toimetajaid - alustades alles noorte tudengitega ja lõpetades Eesti Keele Instituudi keelehoolde- ja -korraldusgurudega.

Avaettekandes kõneles Annika Kilgi toimetamise juurtest, käsitledes esimesi teadaolevaid toimetusnäiteid piiblitõlgete varal. Vanimad tekstiparandused pärinevad 17. sajandi alguse perikoobiraamatutest. Ettekandja kuvas ekraanile viis kirjutusnäidet Luuka evangeeliumi esimese peatüki 33. salmist. Pikemalt käsitles ta 18. sajandi Vana Testamendi tõlke toimetustööd, mille taga oli esmajoones Anton Thor Helle, kuid peale tema on käsikirjas tuvastatud veel üle kahekümne käekirjaga tehtud täiendusi ja parandusi. Näited olid põnevad ja kajastasid peamiselt saksapärasuste väljatoimetamist, aga ka sõnavaraparandusi. Kokkuvõttes leidis Annika Kilgi, et vanasti toimetati eestikeelseid kirikuraamatuid väga hoolikalt ja põhjalikult, sest teksti arusaadavust peeti tähtsaks.

Kirjastuse vaadet esindas Mihkel Mõisnik, kes kasutas malelaua metafoori. Ta leidis, et autor või tõlkija on otsekui kuningas, kelle ümber kogu tegevus käib, keda kaitstakse ja kelle heaks käekäiguks kasutatakse eri võtteid ja manöövreid. Toimetaja võib sealjuures olla lipp, kes on males tähtsuselt teisel kohal, ent võib jääda ka etturiks. Esineja andis toimetajale neli tähtsat soovitust, mis on tema töös eriti olulised.

1. LOE teksti, mida sa toimetad (tõlke puhul ka originaali). Selle kõrval loe kõike muud. Suur lugemus kulub toimetaja töös ära.

2. USALDA autorit ja tõlkijat. See kehtib ka vastupidi: mida kogenum autor ja tõlkija, seda avatum ollakse toimetamisele.

3. KONTROLLI kõike, mis tekstis on, nii sisu kui ka keelt. Eriti tüütu on tehniline kontroll, kuid see on väga vajalik. Paku alati autorile-tõlkijale lahendusi, mitte ära kriipsuta kaheldavat sõna lihtsalt alla ega kirjuta küljele küsimust „Mis see on?”.

4. RÄÄGI autori ja tõlkijaga. Eri inimestega tekib erinev suhe, mida aitab kujundada pikk kogemus ja empaatiavõime. Kui toimetaja ei taha suhelda, siis on ta vale eriala valinud.

Kui toimetaja järgib neid soovitusi, võib temast saada lipp malelaual.

Helen Kõrgesaar mõtiskles vabakutselise keeletoimetamise plusside ja miinuste üle. Vabakutselise töö eelisteks on võimalus oma töögraafikut ise kujundada ning töötada ka muude asjade kõrvalt. Sealjuures peab inimesel olema tugev enesedistsipliin ja aja planeerimise oskus. Selline töö võib olla samal ajal ka hobi.

Puudusi luges Helen Kõrgesaar üles veidi rohkem: vabakutselisel puudub majanduslik kindlus, ta ei saa raha eest puhata ega olla haige. Töökoormus võib vahel üle pea kasvada, vahel aga ei pruugi tööd üldse olla. Sageli ei ole vabakutselisel lähedal kolleege, kellega tööküsimusi arutada. Mõnikord ei võeta kodus töötavat inimest tõsiselt või kasutatakse teda enda huvides ära. Viimane kehtib muidugi ka põhikohaga töötavate toimetajate kohta.

Kaks noort hakkajat toimetajatudengit Mari-Liis Müürsepp ja Maarja Valk rääkisid, kuidas nad näevad oma tulevast elukutset. Keeletoimetaja võib olla oma töös detektiiv (teeb palju taustatööd), timukas (tuntud oma jäikuse poolest), ämmaemand (juhib inimese õrnalt õigele rajale), läbirääkija, ettevõtja ja turundaja.

Noored olid korraldanud kaasüliõpilaste seas väikese küsitluse, et teada saada,

1)     kuidas hinnati keeletoimetaja elukutset enne ja pärast õppimaasumist,

2)     miks seda eriala õpitakse,

3)     kas tulevikus soovitakse ennast sellega siduda.

Vastanuid oli 11. Enne ülikooli tulekut arvati, et keeletoimetaja parandab komasid, teeb korrektoritööd või on lihtsalt hea keelekasutaja. Kas ei kajasta see vastus kogu meie ühiskonna arvamust keeletoimetaja töö kohta? Veidi õppinuna aga teatakse nüüd, et toimetaja peab pidevalt õppima, kasutama töös erinevaid teatmeteoseid, eristama tekstiliike, võiks olla hea suhtleja, võiks teada, kuidas end majandada. Öeldi ka, et töö võiks olla rohkem hinnatud. Toimetajatöös leiti olevat palju huvitavat. Paar inimest ei olnud veel kindlad, kas nad tulevikus ennast keeletoimetamisega seovad, kuid mitte ükski ei kahetsenud, et oli selle eriala valinud.

Jaanus Vaiksoo kõrvutas oma kogemusi autori ja toimetajana. Autorina peab ta toimetajat hädavajalikuks. Sealjuures peab hea toimetaja olema aus ja otsekohene, ka siis, kui miskit on halvasti. Toimetaja, kes parandab pealiskaudselt, ei too kasu. Väga tähtsal kohal on muidugi toimetaja stiilitunnetus.

Toimetajana toonitas Jaanus Vaiksoo, et ka autor peaks olema mõistev. Head toimetajat ei tohiks pidada kiuslikuks kriitikuks, vaid heasoovlikuks abimeheks.

Nii autoril kui ka toimetajal on ju tegelikult sama eesmärk - tegutseda selle nimel, et tekst oleks nauditav.

Oma ettekande lõpus kirjeldas Jaanus Vaiksoo humoorikalt omakirjutatud aabitsa ajakohastamise lugu. Nimelt tuli uuemas väljaandes kohendada lugu arstist, sest tänapäeval ei tule too enam nohu ja köhaga lapse juurde koju, nagu vanemas versioonis kirjas oli. Teksti muutmisega oli lihtsam, pildi juures tuli pisut mõelda. Lõpuks jäeti pilt samaks, kuid sellelt kustutati arstitädi, kes oli juba eelmises versioonis küllalt eakas ning oli nüüdseks läinud pensionile.

Pärast ettekandeid toimus Egle Pulleritsu juhtimisel lühiarutelu, milles vahetati mõtteid mitme toimetamisega seotud teema üle.

Elukutsepäeval valitses ühtne meelsus ja väga hea meeleolu. Oli tunda, et kokku on saanud ühe meelelaadiga liigikaaslased, kes tajuvad keelt teravalt, oskavad sellega peenelt mängida ja vaimukaid mõttepärleid poetada. Saadi kinnitust sellele, et hea keeletoimetaja töö on väärtuslik ja hädavajalik ning see, mida me teeme, on õige ja hea.