„järk-järgult”, „järkjärguline” ja „järk järgu haaval”

Täna kirjeldan, kuidas on kokku lepitud mõne sellise sõnaühendi kirjutamine, mille tüveosa korratakse kaks korda. Olen sageli märganud, et kirjutajad pole kindlad, kas panna paberile järkjärgult või järk-järgult, kas järkjärguline või järk-järguline. Kuidas on siis õige?

Kokku on lepitud, et

1) kui tüvekordusega sõnaühendis on kõrvuti nimetavas ja alaltütlevas käändes sõna, siis pannakse nende vahele sidekriips:

järk-järgult, minut-minutilt, tund-tunnilt, päev-päevalt, aasta-aastalt, aste-astmelt, aeg-ajalt, kord-korralt, samm-sammult, täht-tähelt, sõna-sõnalt, kiht-kihilt, rida-realt

2) mis tahes sõnad, mis liidetakse kokku ne- ja line-lõpulise sõnaga, kirjutatakse enamjaolt kokku. Sama reegel kehtib ka tüvekordusega sõnaühendite kohta:

järkjärguline, päevpäevaline, aegajaline, tähttäheline, sõnasõnaline, üksühene, sammsammuline

3) kui ne- ja line-lõpulisest sõnast moodustatakse edasi lt-liiteline määrsõnaühend, kirjutatakse see kokku:

järkjärguliselt, päevpäevaliselt, aegajaliselt, tähttäheliselt, sõnasõnaliselt, üksüheselt, sammsammuliselt

Siiski tuleb meelde tuletada, et kui meil on lühivormis määrsõna (järk-järgult jt punkti 1 sõnad) juba olemas, pole vajadust teise, pikema ja kantseliitlikuma lt-määrsõna järele, mis kannab sama tähendust. Teadlik keelekasutaja võib seega selle punkti tähele panemata jätta.

4) kui tüvekordusega sõnaühendid on muus käändes või vormis, kirjutatakse need lahku:

päevast päeva, tunnist tundi, ajast aega, näost näkku, lõppude lõpuks, üks ühele, käest kätte, uksest ukseni, kellast kellani, äärest ääreni, riik riigis, ots otsaga, toon toonis

5) kui kõrvuti on nimetavas ja omastavas käändes korduvsõnad ja nende järel on tagasõna, kirjutatakse need kõik üksteisest lahku:

järk järgu haaval, kord korra järel, kivi kivi peale, päev päeva kaupa, õlg õla kõrval, hammas hamba vastu, löök löögi otsa, külg külje vastas, vaidlus vaidluse pärast

Mingis keskkonnas kokku lepitud asjad omandatakse sageli koduse kasvatusega või kooliõpetusega. Neid ei saa alati instinktiivselt teada. Nii on ka tüvekordusega sõnaühendite puhul – nende kirjutamise reeglid tuleb lihtsalt ära õppida.

Samal teemal on kirjutanud Argo Mund ja Tiina Leemets, kellelt laenasin tänuga osa siinseid näiteid.