Emakeelepäeval unistades

Niisiis, mul on üks unistus. Ma tahaksin, et ükskord jõuaks kätte aeg, kus kõik meie ärinimed oleksid keeleliselt korras. Soovin, et meil ei oleks ärinimesid, mis on eimingikeelsed, vale esitähega, õigesti käänamata, lohisevad või segase ülesehitusega. Põhjendan oma soovi mõne argumendiga, mis võivad omavahel kattuda. Oma juttu olen näitlikustanud äriregistri andmetega.

Unistan, et inimesed mõistaksid, et ka nimed on meie keele osa, mitte mingi eraldiseisev ja isoleeritud valdkond. Johannes Aavik ütles juba 1924. aastal: „Kordame veel: keel on riist, keel on masin.” Kui aga ühel riistapuul mõni kruvi logiseb või masinal on hammasratas kõver, siis ei saa see ju õigesti töötada. Seepärast soovin, et saadaks aru, et nime korrektne kasutamine hoiab meie keelemasina korras. Loomulikult mõistan ma, et firma on selle asutajale kallis ning ta soovib sellele anda omapärase ja ainulaadse nime. Ja kes keelab? Korrektne sõna- ja vormivalik on meie keeles tohutu – miks ometi valitakse just vildakas kirjapilt?

Unistan, et meie ärinimesid hakataks kuidagi reguleerima, nii nagu tehakse ees- ja perekonnanimede ning kohanimedega. Ma ei arva, et kellelgi peaks kusagil olema nimekiri 100 lubatud nimega ja kõik ülejäänud tuleks ära keelata. Reguleerimise all pean silmas hea nimetava järgimist ja kooskõla keelesüsteemiga. Hea oleks ju, kui meie ärinimed:

• oleksid mingis keeles (nt nimes Klick Eesti AS võiks olla hoopis Klikk, Klõps või minu poolest kas või Click);
• oleksid korralikult käänatud ja arusaadava suhtega sõnade vahel (kui ütleme Marguse pliiats ja Toomas Tamme raamat, siis ka mitte Moller Auto Tallinn AS, Argument Inkasso Grupp Osaühing ega Elion Ettevõtted Aktsiaselts, vaid kenasti korrektselt Urmas Pärna Autoveod, Torutööde OÜ, Balti Õiguskeskuse Tõlkebüroo OÜ jne);
• oleksid õigete esitähtedega ja jutumärkideta (nt mitte aktsiaselts "Valga Mets", alberteen ehitus oü ega TARMO LEHT taksoteenused, vaid Aktsiaselts Valga Mets, Alberteeni Ehituse OÜ ja Tarmo Lehe Taksoteenused), samuti ilma trükitähtedeta (nt mitte AS COFACE ESTONIA CREDIT MANAGEMENT SERVICES ega HOONEÜHISTU ALTSERVA ENERGEETIK);
• oleksid moodustatud õigete kokku-lahkukirjutusreeglite järgi (nt mitte ELIITKASSI KLUBI JESSY; Tulundusühistu ANASTASSIA-TOIDUKAUBANDUS ega Vundament ja karkassi tehnika OÜ, vaid Eliitkassiklubi Jessy, Tulundusühistu Anastassia Toidukaubandus ning Vundamendi(-) ja Karkassitehnika OÜ);
• ei oleks väga pikad (nt mitte usaldusühing Pikassääre-Pikati Põllud ja Metsad; Aare Laanemets, transport ja ekspedeerimine ega Admiral Ferdinand von Wrangelli Mälestuspaikade Hooldamise ja Jäädvustamise Osaühing).

Nende soovidega ei ahista keegi nimepanijat – äriregistris on palju korrektselt moodustatud omapäraseid, eristuvaid ja vaimukaid nimesid, mis austavad lugejat ja lasevad tal nimest ilma mõttelünga tekkimiseta aru saada. Kordan, et ka keelereegleid järgides on valikuvõimalus ikkagi määratu suur.

Eks meil ole reguleerimisega püütud ka tegeleda. 1990. aastatel välja pakutud firmaseaduse eelnõu jättis Justiitsministeerium siiski menetlemata, põhjendades seda äriseadustiku peatse ilmumisega. Äriseadustikku pandigi paar keelega seotud sätet, mis tekitavad aga hoopis segadust:

• paragrahvi 7 definitsioonis ja edaspidi kogu õigusaktis on sassis nime ja nimetuse vahekord (nimi on näiteks Tiina, nimetus on kosmeetik, kuid äriseadustikus on mõlemad nimeks loetud);
• paragrahvis 9 on õigusvormitähiseid aktsiaselts, osaühing jm nimetatud täiendiks ja nende lühivormi lühendiks. Sõna täiend ei ole filoloogiliselt õige, sest kui õigustähis jääb ärinime algusse (OÜ Liina Lilled), siis on see hoopis eeslisand, lõppu jäädes (Liina Lillede OÜ) on see aga põhisõna;
• paragrahvi 12 lõikes 2 on öeldud, et ärinimi ei või olla vastuolus heade kommetega, kuid ühtegi kommet pole selgitatud. Ka teistes õigusaktides puudub kombe legaaldefinitsioon. Nimeseaduses tähendavad head kombed, et inimesele ei või panna nime, mis sisaldab numbreid või mittesõnalisi tähiseid. Nõukogude-eelses nimeseaduses oli kombekas see, kui valimata jäeti nimi, mis võis tekitada avalikku pahameelt või oli naeruväärne, tähendas teises keeles midagi kohatut või oli liiga pikk. Kas sama kombeõpetust võib rakendada ka äriseadustikus? Kust saab ilusast keelest hooliv nimepanija heade kommete kohta lugeda?

Kõige mahukama ärinimeanalüüsi võib leida 11 aasta tagusest „Nimekorralduse analüüsist”, kus Eve Alender on 11 leheküljel andnud ülevaate meie ärinimede minevikust ja olevikust ning kust ma olen ka selle kirjatüki jaoks teavet ammutanud. Ärinimedest on kirjutanud ka Viljar Peep, Peeter Päll ja Leo Kaagjärv. Rohkem pole neid uuritud ja ega midagi pole ju selle 11 aastaga ka muutunud, välja arvatud Keeleinspektsiooni tegutsemine ärinimede keelsuse vallas.

Mul on unistus, et kunagi töötab äriregistris nõustaja, kes tunneb nii juriidikapoolt kui ka näeb meie keelesüsteemi linnu, mitte konna pilguga. Ta tajub hästi kogu masinavärki, et osata reguleerida kõiki neid hammasrattaid, hoobasid ja mutreid, mis meie õiguskeelt ja nimekorraldust juhivad ja tööle panevad. Tema ülesanded oleks:

• võtta enda kanda ärinimehoole, mille käigus peaks ta jagama heatahtlikke soovitusi heakeelsete ärinimede kohta, uurima välja, mida tähendavad äriseadustikus nimetatud head kombed, ja õpetama neid teistelegi;
• osaleda nimekorraldustöös – korraldada ärinimede analüüsimist ja teaduslikke uurimistöid ning jõuda lõpuks välja ärinimeseaduseni või vähemalt ärinimede kirjutamise juhisteni;
• teha koostööd keeletoimkonna, eesti keele instituudi, ülikoolide, ministeeriumide ja muude nimekorraldusaspekte käsitlevate üksustega.

Unistused võivad vahel täituda. Martin Luther King näiteks võiks vist küll rahul olla.