Kas „duši” või „dušši” all?

Täna tahaksin meelde tuletada kolme reeglit f- ja š-tähe kirjutamise kohta.

1) Kuidas käänata sõnu, mille lõpus on kaks f- või š-tähte?

Võtame kõigepealt sõna kass. See käändub kass : kassi : kassi. Üheski käändes ühtegi s-tähte ära ei kao. Samamoodi käänduvad klass, pass, aadress, dress, fitness, kongress, toss, loss, uss, buss, pluss, suss, vingerpuss jt – kõigil on kõikides käänetes kaks s-tähte.

Sageli arvatakse, et samamoodi peaksid käänduma ka sõnad, mille lõpus on nimetavas käändes kaks š- või f-tähte, näiteks proff, šeff, riff, bluff, dušš, lavašš, guljašš, nišš. Aga võta näpust, õige on hoopis proff : profi : proffi ja dušš : duši : dušši. Miks see nii on?

Aga sellepärast, et f-i ja š-ga lõppevad sõnad ei käändu üldsegi mitte nagu kahe s-iga sõnad, vaid nagu kott, kompott, latt, kapp, vrapp, sepp, gripp, tikk, kokk, kuldnokk jt, mille puhul kaob omastavas käändes üks täht ära. Reegel on selline, et nii sulghäälikud k, p ja t kui ka f ja š on pikad ja ülipikad, sealjuures kirjutatakse pikk häälik ühe ja ülipikk häälik kahe tähega.

Niisiis tuleb meeles pidada, et omastavas käändes saab kahest sõnalõpulisest š-st või f-ist üks, täpselt nagu kk, pp ja tt puhul. Nii nagu me käime sepa juures, nii ka duši (mitte dušši) all. Liha pannakse nii supi, vrapi, pilafi kui ka guljaši (mitte pilaffi ega guljašši) sisse. Võime töötada nii koka, aga ka mõne muu profi (mitte proffi) alluvuses. Kohtumistel pakutakse meile tikuvõileibu ja lavaširulle (mitte lavašsirulle) – kumbki pole nišitoode (mitte niššitoode).

2) Kuidas käänata sõnu, mille lõpus on üks f- või š-täht?

Meie keeles on ka ühe f-i või š-ga lõppevaid sõnu. Sellised on näiteks ühesilbilised seif, kaif, kahesilbilised mastif, šerif, reljeef, tariif, rostbiif, fetiš, finiš, hašiš, rohkemasilbilised fotograaf, filosoof, katastroof, kardiograaf.

Siis on üks kentsakas rühm sõnu, kus häälduse järgi võiks olla kaks f- või š-tähte, kuid õigekirjareeglite järgi ei ole. Neid iseloomustab see, et nende lõpus oleva f-i või š ees on kaashäälik. Sellesse rühma kuuluvad harf, nümf, golf, triumf, borš, punš, revanš jne.

Selliste sõnade käänamisel ei muutu f ega š üheski käändes kahekordseks. Seega me paneme asjad seifi (mitte seiffi), loeme filosoofide (mitte filosooffide) teoseid, teame üht fotograafi (mitte fotograaffi), kardame katastroofe (mitte katastrooffe), jõuame finišisse (mitte finiššisse), mängime golfi (mitte golffi), sööme borši (mitte boršši), joome punši (mitte punšši) ja tahame revanši (mitte revanšši).

3) Kuidas kirjutada sõnu, mille keskel on f ja š?

Suur hulk sõnu kirjutatakse keskel ühef-i või š-ga, näiteks graafik, rafineerima, geograafia, afäär, brošüür, dešifreerima, kušett, retušeerima, geiša jne.

Paneme tähele, et inglise keeles on sõnad effective, effect, affect, proffesional. Ja selle mõjul tahetakse ka eesti sõnades efektiivne, efektne, efekt, afekt, professionaalne, grafiti teinekord f-tähte topeldada, kuigi meie reeglite järgi peab see olema ühekordselt. Sealjuures lastakse ennast võõra keele kirjapildist mõnikord väga tugevasti mõjutada ja kasutatakse kahte f-i isegi siis, kui seda inglise keeles polegi – näiteks võib kohata sõna deffekt (õige on defekt), kuigi ingliskeelne defect on ühe f-iga!

Mõni üksik sõna on keskelt ka kahe f-i või š-ga: maffia, muffin, šiffer, buššel, koššer jt. Veel tillema rühma moodustavad üsna harva kasutatavad tegusõnad bluffima, retuššima, kloššima jt, mille puhul tuleb meeles pidada, et alates mina-vormist kaob üks f või š ära: bluffima : bluffida : blufin.


Eelmine
Kas meid ootavad ees „gruppvõimlemine“ ja „lasteaiagrupid“?
Järgmine
Miks on vaja keeletoimetajat?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: