Huno Rätsepa keeleuuendusehõnguline juubel

Armastatud keeleteadlase Huno Rätsepa 85. sünnipäeval 28. detsembril peeti Tartus konverents „Keeleuuenduse aastasada”. Ettekandeid saab järele vaadata-kuulata UTTVs.

Seepärast nimetan huvi tekitamiseks siinses postituses ainult mõnda mõtet, mis ettekandeist kõlama jäid ning ühele või teisele blogilugejale huvi võiksid pakkuda.

Konverentsil anti juubilarile üle tavatu, ent suure mõjuga kingitus: kodulehekülg. Vaadake kindlasti publikatsioonide rubriiki, kust leiate nii artiklite kui ka raamatute terviktekste.

 

Huno Rätsep Aaviku tegevusest

Avaettekandes kõneles juubilar Aaviku tegevusest keeleuuendajana. Aavik oli 1912. aastal nimetanud eesti keelt korrastamata ja nigelaks ning selle sõnavara kehvaks. Tema eesmärk keelt uuendama asudes oli jõuda keeleni, mis sobiks ilukirjandusteoste loomiseks.

Oma artiklite sarjas ajalehes Postimees (1912–1914) sõnastas Aavik keeleuuenduse kolm „põhjusmõtet”: rahvuslik eripära, otstarbekus ja esteetilisus. Küllap olete nõus, et need on kohased ka sajand hiljem. Aavik tutvustas artiklites nii vormiõpetuslikke asjaolusid kui ka uusi sõnu, nt majandusterminit tootma. Tol ajal oli nimelt olemas sõna toode (dateeritud 1882. aastaga), puudu oli aga nii tarvilik tegusõna.

Rätsepa hinnangul esitas Johannes Aavik artiklisarjas üksiksõnu analüüsides väga korrektseid keeleajaloolisi selgitusi. Aaviku tugevuseks oli ka see, et ta oskas kasutada ära ajalehe kui meediumi eripära: kirjutised olid haaravad ja kutsusid lugema neidki, kes polnud keeleteadlased. Aasta-kahega sai Aavikust populaarne keelemees.

 

Kristiina Ross saama-tulevikust

Vana kirjakeele uurija Kristiina Ross rääkis ühest tegemata jäänud uuendusest lõunaeesti kirjakeeles 17. sajandil. Tollased keelemehed oma tegevust keeleuuenduseks ei nimetanud (see termin võeti Rätsepa teada kasutusele 1914. aastal), ent sisult oli tollane uuendamine sama põhjalik kui Aaviku-aegne.

Kui 17. sajandi viimasel veerandil uuendati ulatuslikult nii lõuna- kui seejärel ka põhjaeesti piiblikeelt, oli üks vaidlusteemasid saama-tulevik. Selles küsimuses lahknesid kahe kirjakeele teed. Johan Hornung ei jätnud oma 1687.–1688. aasta põhjaeestikeelsesse piiblitõlkesse enam ühtki sellist väljendit nagu sul saab raske olema (selle asemele tuli see on sul raske), aga lõunaeestikeelsesse piiblisse jäid need sisse kuni viimase trükini 1905. aastal. Rossi sõnul ei olnud saama-vormide kadumine põhjaeesti piiblist mitte juhuslik, vaid need vormid rookis Hornung tekstist välja sihipäraselt.

 

Martin Ehala keele uuendamise piiridest

Martin Ehala keskendus keele uuendamisele kui universaalsele protsessile ja tutvustas, mida on keele teadliku uuendamise kohta arvanud keeleteadlased. Nimelt on olnud sajandeid levinud seisukoht, et teadlik uuendamine ei saa minna keele grammatikas sügavuti, sest seda ei ole teadlikult võimalik inimestel ise muuta.

Aaviku tegevuse mõjuga kursis olevad eesti keeleteadlased olnud vastupidisel arvamusel ja nende seisukohta asus jagama ka tuntud keeleteadlane Sarah Thomason (2007). Tema hinnangul võib iga asi saada keelemuutuseks, küsimus on ainult tõenäosuslikkuses. Näiteks toob ta ka Aaviku tegevuse, aga peamiselt keele muutmise identiteedi eristamise põhjusel. Nii võeti 16. sajandil portugali keeles paralleelvormide hulgast kasutusele need, mis eristasid portugali keelt paremini hispaania keelest. Mõistagi on väikses keelekogukonnas teadlikke muudatusi lihtsam iga keelekasutajani viia. Aaviku tegevust toetas ühtlasi tegutsemine ajal, kui infokanaleid oli üksainus, trükipress, ja see oli autoriteetne.

Edasi rõhutas Martin Ehala, et just analoogia saab määravaks küsimuse puhul, kas üks teadlik keelemuutus osutub edukaks või mitte. Ehala väitel ei ole keel mitte reeglite ja erandite süsteem, vaid koosneb teatud analoogiarühmadest. Nii võttis meie kõnelejaskond hästi vastu sellised muudatused nagu lühikese mitmuse ja ühesõnalise ülivõrde.

Seevastu kuulus no-omastav (Aaviku kuut no koer, eesti keeles siiski endiselt kujul koera kuut) ei läinud käiku, sest meil ei olnud olemas ühtki sarnast eessõnalist malli nimetava käändega (pigem enne lõunat, läbi akna). Ehala tõi hüpoteetilise no-vormi ka 21. sajandisse, sõnastades fraasi volinik no Euroopa Komisjoni administratiivasjad, audit ja korruptsioonivastane võitlus, ning selgitas, miks see eesti keele struktuuriga kokku ei sobiks.

 

Karl Pajusalu murdekeelest

Lõpetuseks meenutas Karl Pajusalu, et keeleuuendajad mitmekesistasid kirjakeelt ka rahvaliku murdekeele abiga. Aavik tõi keelde eri murrete sõnu ja vorme, näiteks Lõuna-Eestist sõnad agu, hõng ja ent ning saare-lääne sõnad nigel, jõhker ja settima. Tänu Aavikule tulid kirjakeelde ka sellised vormid nagu kodunt ja tagant.

Pajusalu sõnul pärineb väga palju Aaviku soovitatud murdesõnu ja -vorme Mulgi murdest. Just selle taustaga on näiteks tänapäeval nii tuntud mitmuse vorm jalge, vat-tunnusega kaudne kõneviis (olevat), sünteetiline tingiv kõneviis (olnuks) ja lühikesed kesksõnavormid (otsit). Kui enne 20. sajandi alguse keeleuuendust kasutati kirjakeeles eelkõige põhjaeestilisi vorme poissa ja konta, siis praegusaja normiks on lõunaeestilised poisse ja konte.


Eelmine
Piimatassi tassikõrv
Järgmine
Kas meid ootavad ees „gruppvõimlemine“ ja „lasteaiagrupid“?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: